Kultuurisoovitused

Tulised noodid ja kentsakad tegelased – selline oli Jazzkaar

Lambert lõhkus vaatamata maskidele barjääri esineja ja kuulaja vahel.

FOTO: Rainer Ojaste

Üks tänavuse Jazzkaare märksõnu oli «mitmekülgsus». Sai nautida nii traditsioonilist džässi, mis kruvib energia üles ja paneb keha liikuma, kui ka raamidest-väljas-kontserte, mis mängisid publiku ootustega.

Tellijale Tellijale

Kireva elamuse jättis džässilegend Al Di Meola kontsert, millest peale muusika sööbisid mällu ka kitarristide ilmed. Elamuse oleks saanud muusikat kuulamatagi: huuled liikusid, lihased pinguldusid ja tantsisid iga noodiga. Kui panna silmad kinni, siis olid kõik need noodid justkui lugematu hulk sipelgaid, kes virvendavad ja tantsivad silme ees – kõik eri värvide ja meeleoludega. Kontsert oli justkui võistlus kitarristide vahel, kui palju arpedžosid, akorde ja kooskõlasid ühte sekundisse ära mahub.

Ei saa jätta esile toomata Lamberti kontserti, millest jäid domineerima kaks vastuolulist emotsiooni. Kolm meest Sardiinia maskides jätsid melanhoolse muusika saatel väga salapärase mulje. Samas viskas Lambert nalja, rääkis kentsakaid, isegi veidi piinlikke lugusid. Kui võrrelda seda Lamberti esinemist ülejäänud Jazzkaarega, sis mõjus tema muusika lihtsana, isegi minimalistlikuna. Võib-olla just tänu sellele (+ naljad) suutiski ta lõhkuda barjääri esineja ja publiku vahel. Maskid ei varjanud artisti publiku eest, vaid tegid just vastupidist – tõid muusiku publikule veel lähemale.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles