Üks tänavuse Jazzkaare märksõnu oli «mitmekülgsus». Sai nautida nii traditsioonilist džässi, mis kruvib energia üles ja paneb keha liikuma, kui ka raamidest-väljas-kontserte, mis mängisid publiku ootustega.
Tellijale
Tulised noodid ja kentsakad tegelased – selline oli Jazzkaar
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kireva elamuse jättis džässilegend Al Di Meola kontsert, millest peale muusika sööbisid mällu ka kitarristide ilmed. Elamuse oleks saanud muusikat kuulamatagi: huuled liikusid, lihased pinguldusid ja tantsisid iga noodiga. Kui panna silmad kinni, siis olid kõik need noodid justkui lugematu hulk sipelgaid, kes virvendavad ja tantsivad silme ees – kõik eri värvide ja meeleoludega. Kontsert oli justkui võistlus kitarristide vahel, kui palju arpedžosid, akorde ja kooskõlasid ühte sekundisse ära mahub.