Rattasõit läbi Maria Fausti veidra sisemaailma

Maria Faust “Velocipede” (Eesti-Taani)

FOTO: Sven Tupits

Maria Faust “Velocipede” (Eesti-Taani)

Pühapäev,  01. mai

Jazzkaar 

Jalgrattad lava ees, muusikud spordiriietes ja veider video taustaks - see oli Maria Fausti Jazzkaare lõppkontsert, mida sobiks kirjeldada pigem audiovisuaalse kunstiprojektina kui kontserdina. Tegemist oli Jazzkaare eritellimusega, mis programmitutvustuse põhjal kõneleb arusaamatust rõõmutundest, mis üllatab mõnikord voodist tõustes ja viib rattaga linna peale sõitma, ilma et sellel suuremat mõtet oleks.

Aga kas kontserdil oli siis mingit mõtet? Mõtte pidi publik ise välja otsima, sest teos oli läbinisti abstraktne. Vaataja pidi pingutama, et arusaam luua, sest teos ise järeleandmisi ei teinud. Esinejate taha projekteeriti psühhedeelset montaaži rattasõidust Tallinnas, mis oli läbi põimunud kaadritega jõusaalides askeldavatest inimestest. Samal ajal väntasid lava ees vabatahtlikud spinningratastel, kes oma sõidukiirusega ka kontserdi kulgemistempot kontrollisid.

Muusika oli samuti raskesti seeditav, meenutades virr-varri erinevatest emotsioonidest. Siin ja seal leidus meeldivaid viisikesi, kuid vokalistide häälitsused ja puhkpillide dissonantsed kooskõlad tekitasid tundmuse, nagu midagi oleks valesti. Pinge kasvas ja kasvas, just nagu mingisuguse plahvatuse ootuses, millega see peaks vabaneks. Plahvatust aga ei tulnud, vaid see ebamugavustunne jäi kogu kontserdiks püsima.

Kõik see mõjus nagu mingisugune kummaline unenägu, milles väljendub samaaegselt nii sisemine hullumeelsus kui lapsik rõõmsameelsus. Mõnele läheb see peale, mõnele mitte, kuid kahtlemata oli tegu ühe erilisema kontserdiga tänavusel Jazzkaarel.

Tagasi üles