Kunstnik-sõdur Marius Ivaškevičius

Leedu näitekirjanik Marius Ivaškevičius

FOTO: Eero Vabamägi

Leedu hinnatuim näitekirjanik Marius Ivaškevičius tunnistab, et teater andis talle mõttes vabaduse olla see, kes ta olla tahab.

Tellijale

«Ma ei mõtle otseselt, millised mõjud on kust tulnud, kuid ma arvan, et minu põlvkonnal on üldiselt olnud väga huvitav elu. Suured muutused seoses sellega, et kasvasime üles Nõukogude Liidus ja nägime revolutsiooni, mille emotsioone ja tundeid ma soovitaks kõigil kogeda. Sellele järgnenud 90ndad koos majanduskriisi ja maffiaga olid ühelt poolt kohutavad, kuid teisalt nüüd meenutades ka kuidagi väga helged. Meil ei ole enam seda vabadust ja kergust, mis meil oli siis,» räägib Ivaškevičius. «Vaatasin eile (22. aprillil – L. P.) uut eesti filmi (Triin Ruumeti «Päevad, mis ajasid segadusse» – L. P.), kus Hendrik (Toompere jr) mängis peaosa. Ma arvan, et see on suurepärane film. Olen pärit Leedu väikelinnast  ja see oli nagu minu noorusaastad. Kõik oli väga tuttav. Nüüd on meil jällegi hoopis teistsugune elu, mis on kahest eelmisest perioodist erinev. Eks näis, mis edasi tuleb, loodetavasti mitte sõda.»

- Marius Ivaškevičius, teemad, mida te oma näidendites käsitlete, on vägagi tõsised, räägite sõjast ja rändest. Võiks öelda, et need on teravalt sotsiaalsed ja isegi poliitilised. Eesti Draamateatris mängitav «Väljaheitmine» ja varem kirjutatud «Madagaskar» räägivad mõlemad väljarändest, uuem näidend «Suur kurjus» räägib Ukraina sõjast. Mis ajendab neil teemadel kirjutama?

Tagasi üles