Jacopo depressiooni kuldne džinn

Ugo Foscolo portree (1813), autor François-Xavier Fabre.

FOTO: Repro

Italo Calvino ütleb oma raamatus «Miks lugeda klassikuid?», et klassikaliste kirjandusteoste puhul ei ole sõnadel «lugema» ja «üle lugema» tegelikult vahet. Need raamatud on «unustamatud», neil on juba olemas koht meie kollektiivses või individuaalses alateadvuses. Ugo Foscolo «Jacopo Ortise viimased kirjad» on nüüd ka Loomingu Raamatukogus ilmunud, nii et võime asuda lugema või üle lugema raamatut, mis on meie kirjamällu pisikesi jälgi juba jätnud.

Tellijale

Teost mainiti paar korda sõjaeelses kultuuriajakirjanduses, ning Felix Ormusson õhkas: «Ja tõesti, miks ei peaks ma mitte kirjanduslikku päevaraamatut kirjutama või kirjavahetuses olema, nagu Werther või Jacopo Ortis, – et oma tragöödiat järelmaailmale vesta!»

Kuid millega on siis täpselt tegu? «Ugo Foscolo (1778–1827), Itaalia poeet, tõlkija ja kirjanduskriitik, kirglik Itaalia vabastamise eest võitleja, kes suundus vabatahtlikult eksiili – esmalt Šveitsi, seejärel Inglismaale, kus ta ka suri. Pihtimuslikku teost «Jacopo Ortise viimased kirjad» peetakse esimeseks Itaalia romantiliseks romaaniks ja seda on korduvalt võrreldud Goethe teosega «Noore Wertheri kannatused».» Nii ütleb tagakaas.

Tagasi üles