Monument

Foto: Pm

Suureformaadiline ja 912-leheküljeline teatmeteos «Eesti Vabaduse Risti kavalerid» on igas mõttes kaalukas teos, mille koostamisele kulus koos vaheetappidega üle 25 aasta. Hästiillustreeritud raamat kaalub koguni 3,5 kg – ilmselt üks raskemaid trükiseid, mis eales eesti keeles trükivalgust näinud – ning sisaldab 3126 isiku üksikasjalikke eluloolisi andmeid.

Esimesed 94 lehekülge annavad ülevaate Eesti vabadussõjast, vabadusristi asutamisest, väljaandmise korrast ning kätteandmisest, ristivendade ühiskondlikust tegevusest, vabaduse risti aastapäeva tähistamisest jms. Järgneb teatmeline osa, kus Eesti ja Läti kodanikest kavaleride osas on isegi esmaandmed nende abikaasa ja laste kohta ning kavaleride mälestuse jäädvustamine monumentidel, mälestustahvlitel ning kenotaafidega.

Töö algas juba 1988. aastal, 1990ndate algul vedas projekti Eesti Sõjahaudade Hoolde Liit, viimased paarkümmend aastat käis andmete otsimine, süstematiseerimine ning koguteose koostamine Viljandi muuseumi direktori Jaak Pihlaku tarmukal juhtimisel. Ühtekokku kaasati töösse mitusada abilist.

Eesti Vabaduse Rist asutati 24. veebruaril 1919, esimesed ristid annetati augustis 1919 kangelaslinn Verdunile ja seitsmele Briti ohvitserile. Põhiline jagamine toimus 1920. aastal vabadusristi põhikirja ja üksikasjaliku sangaritegude nimestiku alusel. Välismaalastele anti vabadusriste 1920. aastate algul. Seoses teenetega 1. detsembri 1924. aasta mässukatse mahasurumisega autasustati vabadusristiga üheksat sõjaväelast. Viimane ulatuslikum ristide jagamine välisriikide kodanikele toimus 1925, samal aastal lõpetati riigikogu otsusega vabadusristide väljaandmine ja uuesti võis sellega alustada pärast sõja puhkemist välisvaenlasega.

Detsembriks 1925 oli 3126 kavalerile, sh Verdun ning Briti, Itaalia ja Prantsuse tundmatu sõdur, annetatud kokku 3227 vabadusristi. Neist kaks annetust tühistati veel 1925. aastal, sest selgus Poola viitseadmiral Porebski sattumine poliitilisse skandaali ning valitsusele sai teatavaks Briti mereministri surm sügisel 1924. Nii kujunes väljaantud teenetemärkide lõplikuks arvuks 3225, Eesti kodanike kõrval veel 16 riigi kodanikud.

Teatavasti ilmus 1935. aastal Vabadusristi Vendade Ühenduse keskjuhatuse väljaandena 400-leheküljeline koguteos «Eesti Vabadusristi kavalerid», mis andis lühiülevaate ja foto 1343 kavalerist. Raamatu kordustrükk avaldati Rootsis 1984. Väljaandes puudus enam kui 700 Eesti kodakondsusega risti kavaleri kohta igasugune teave, ka polnud välismaalastest kavaleride pilte. Eesti Vabariigi lõpuajal koostati täpsemat registrit, kuid talletatud materjalid hävisid sõja ajal pommitamise tagajärjel riigiarhiivis puhkenud tulekahjus.

Kolme autori ühistööna valmis 1997. aastal valdavalt 2079 Eesti kodanikust teenetemärgi saanute esmaandmetega trükis «Eesti Vabadusristi kavalerid: register». Aastakümne lõpul algas vaevarikas töö välismaalasest kavaleride ja nende elulugude väljaselgitamisega. Mitmed pöördumised välisriikide esinduste poole ei andnud tulemusi, siit-sealt saadud teabes leidusid vead ja vastuolud. Risti kavaleride hulgas oli näiteks Argentiina, Kolumbia või Jaapani kodanikke, kust andmete saamine on kahtlemata keerukas.

Visa töö jätkus 2000. aastate algul. Kui näiteks 2005. aastal oli teadmata 361 Eesti kodanikust kavaleri saatus, siis  2015. aasta lõpuks kahanes see arv 92ni. Seega võib teatmeteosele töömahukate otsingutega lisanduda materjali vaid tagasihoidliku lisabrošüüri jagu. Siiski, vaid päeva enne esitlust saadi teada leitnant Georg Lauri surmaaeg, kelle kohta raamatus on kirjas «saatus teadmata».

2008. aastal hakkas teose väljaandmist korraldama Vabadussõja Ajaloo Selts, mida juhib Jaak Pihlak. Sihiks võeti raamatu avaldamine 24. veebruariks 2014, vabadusristi 95. aastapäevaks. Ent lõpusirgel tuli lahendada arvukaid pisiküsimusi, nii jõuti kauaoodatud  tulemuseni veel kaks aastat hiljem.

Suurteose koostajad maadlesid arvukate küsimustega. Näiteks 1935. aasta albumist jäeti välja neli risti kavaleri, kes kohtuotsusega kaotasid õiguse teenetemärk kanda, raamatusse sattus ühe vale mehe elulugu ja pilt – libakavaler oli 9. jalaväepolgu reamees Juhan Holtsmann, kes sai omal ajal nii risti kui ka selle juurde kuuluva rahalise tasu. Õige isik oli Kuperjanovi partisanide pataljoni reamees Juhan Holzmann (hiljem Hainsalu). 1980. aastal surnud Hainsalu ei saanudki teada talle annetatud ristist, see tõdemus selgus Pihlakule alles 2004. aastal riigiarhiivi materjalidest.

Ent oli muidki segadusi: nii sai August Jüri p Kaasik risti, mis tegelikult oli annetatud August Konstantini p Kaasikule. Libakavaler kinnitas hiljem, et on risti ära kaotanud ja nii mõisteti temalt riigi kasuks sisse risti rahaline hind. Uuringud näitasid, et paguluses elas mitmeid libakavalere ja neist mõnegi hauakivile on raiutud teenetemärgi kujutis.  Ent ka libakavalerid on jõudnud mitmesse raamatusse.  Lausa tõsist detektiivitööd nõudsid juhtumid, kus kavaleri eluajal muutus tema identiteet: näiteks Ameerikasse elama asunud Stanislav Juchnewiczist sai seal Stanley Adam Johnwick ja Feodor  Märskast hoopis Theodore Delagarde.   

Jaak Pihlak, Mati Strauss, Ain Krillo «Eesti Vabaduse Risti kavalerid»

Vabadussõja Ajaloo Selts 2016, 912 lk