Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/12/16/6180291t1hff64.jpg)
/nginx/o/2016/05/05/5344139t1h4fd3.jpg)
Öelgu teised mis tahavad, aga mind vaid mõne korra kinodes näitamisele tulev animafilm «Anomalisa» puudutas. Mitte niivõrd selle pärast, et ma oleks ennast samastanud läbipõlenud peategelase kummalise käitumisega, vaid mõnusalt kirbe ja äratundmisrõõmu pakkuva elufilosoofia pärast, millest see linateos pakitseb.
Neid filme tuleb viimasel ajal tikutulega taga otsida, mis pakuksid samaväärset tundmust. Tunnen kinorepertuaari vaadates suurt puudust minusugustele kändudele mõeldud filmidest. Filmidest, mis põlevad seesmiselt ja julgevad olla erilised. Mulle pole vaja efektseid kaadreid seletamaks maailma asju – piisab märksa vähemast.