Ja kaelast purskab paska

FOTO: Tõnis Krikk

Alljärgnevat teksti on väga keeruline pidada kuidagi koherentseks plaadiarvustuseks. Katsun siinkohal lihtsalt panna kirja mõningaid esteet-kusipäiseid mõtteid seoses Psychoterrori ja nende uue plaadiga «Streik».

Tellijale

Plaadilt «Streik» kuulsin ma kõigepealt selle ootamatult kerge, isegi laisa flow’ga nimilugu, millel on ka väga äge video ning kus Freddy teatab, et tema «sandi sendi eest tööle ei lähe». Mina ei usu seda, ta ei läheks isegi siis, kui «raisad vähem mõnitaks». Töötamine ei ole n-ö tema ampluaa. Streik ei ole siin mitte katkestus töös, vaid permanentne seisund, mitteproduktiivsus kui teatav alusprintsiip.

Läbi terve Psychoterrori loomingu on Freddy vokaal – kohati raevukas, kohati rusutud ning röökiv, kuid igal juhul mitte vabastav või vabanev – olnud mingis mõttes väljapääsu eitav, meeleheitlik ja lootusetu. See jõuab sageli väga lähedale sellele, mida Alexander Brener ja Barbara Schurz on nimetanud «agressiivseks ja ründavaks naeruks koos vastikustundega, justkui purskaks sul kaelast paska».

Tagasi üles