Kahe nädala eest avaldas ajaleht Sirp Kadi Estlandi teose, mille muuhulgas kujutatakse poliitik Martin Helme peaga meest, kaelas põll kirjaga «MINU MUNN ON PUHAS» (lähemalt loe siit). Selles valguses tuletame meelde iseseisva Eesti kunstiajaloo sündmusi, mis on avalikkust šokeerinud.
Jaan Toomik defineeris suurema osa kaasaegsest keerulisest kunstist kunstikaugema publik jaoks «pukrisittumisena» oma legendaarse installatsiooniga «15. mai – 1. juuni 1992». Esmakordselt eksponeeriti installatsiooni 1992. aastal Tallinnas Pirita teel Eesti Näituste teises paviljonis.
«Reaalajas 1992. aastal ei olnud ekskrementidest jms koosnev töö skandaalne. Skandaaliks muutus installatsioon alles 1995. aastal nädalalehe Eesti Ekspress vahendusel,» kirjutas Heie Treier 2012. aastal Kunst.ee-s.
Muuhulgas oli «15. mai – 1. juuni 1992» eksponeeritud ka Tartu Kunstimuuseumis 2012. aastal festivali ART IST KUKU NU UT raames toimunud Eesti kaasaegse kunsti klassika näitusel «MÖH? FUI! ÖÄK! OSSA! VAU!», mis koondas 1990. aastate Eesti kunsti kõige skandaalsemaid kunstiteoseid. Näituselt varastas ja hiljem lõhkus ühe purkidest kujur Jass Kaselaan. Samal aastal omandas teose Tartu Kunstimuuseum.
1997. aastal kaebas valvas kodanik kunstniku Raul Meele ja kirjanik Peeter Sauteri Kunstihoones eksponeeritud teose «Apokriivad» peale, mis kujutas endast Meele poolt sinimustvalgete lippude peale kirjutatud roppusi ja sõimu Peeter Sauterilt sulest. Järgmisel aastal eksponeeriti «Apokriivasid» Pärnus, kus see ärritas üht vanemat naist niivõrd, et see soovis näituse korraldaja Mark Soosaare jalgupidi üles puua.
2001. aastal sündis skandaal kunstihoones näitusel «Young British Art», kus eksponeeriti Vivan Darkbloome’i fotokollaaži, mille loomiseks oli kasutud Internetist alla laetud lasteprnot. Teost sai näha vaid kinnisel avamisel, hiljem kaeti see musta kilega.
Samal näitusel esitati Toomas Miku installatsiooni, milles kasutii elavaid mesilasi. Selle vastu protesteeris mesinikust kunstnik Raul Meel, kirjutades: «Praegustes tingimustes on see mesilaspere määratud kiirele hukkumisele. Oskamatult on korraldatud mesilaste jootmine, peale selle on oht nakatuda nosematoosi.» (kunstnike liidu saadetud eksperthinnangust)
Näituse kuraatorid olid Anders Härm, Kiwa ja Hanno Soans. Kiwa kommenteeris asjaolusid järgmiselt: «Young British Arti avamine ei olnud kinnine, vaid täiesti avatud. Samuti ei olnud tegu internetist leitud lastepornopiltide, vaid internetist leitud kollaažidega, kus pornopiltidel olid laste näod. Nimetatud mesilased põgenesid öösel ja täitsid terve kunstihoone.»
2001. aastal kõndis kunstnik Fideelia-Signe Roots Tartust Karepale katmata ülakehaga, et edastada sõnumit: naise rinnad ei tohiks olla seksuaalobjekt. Väike-Maarjas kutsus kohalik vallavanem paljaid rindu nähes kunstnikule politsei, kes toimetas viimase jaoskonda.
Eelmisel aastal toimus Tartu kunstimuuseumis teadaolevalt esimene holokaustiteemaline näitus Eestis - «Minu Poola. Mäletamisest ja unustamisest». Neli päeva pärast avamist piirati juurdepääs kahele Artur Żmijewski videoteosele, mis põhjustasid juudiorganisatsioonide protesti. «Kullimäng» kujutas endast videot, milles grupp alasti inimesi mängib kunagi gaasikambrina kasutatud ruumis kulli. Teos «80064» kujutab vestlust kunagise Auschwitzi vangi Józef Tarnawaga, kes veenmise tagajärjel laseb koonduslaagris tehtud tätoveeringu üle teha.
Praegu peetakse kohtuprotsessi kirjanik Kaur Kenderi üle, keda õudusnovelli UNTITLED XII kirjutamise ja avaldamise eest süüdistatakse lapsporno valmistamises ning kättesaadavaks tegemises. Protsess kestab.