Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Oligarh surus teatril hinge kinni

16
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Eestis sündinud oligarh Maksim Liksutov loobus üle paljude aastate Vene Teatri toetamisest. | FOTO: TASS/SCANPIX

Kuidas on võimalik koostada ühe teatrimaja eelarvet nii, et ühel hetkel ollakse miinuses? Elu toob ette igasugu ootamatusi, aga üks võimalus on jääda lootma oligarhi annetusele. Oodata ja loota ning lõpus siiski tunnistada, et raha, millel ei olnud mingit kohustust välja ilmuda, jäigi tulemata.

Vene Teatris just nii läks. Aastaid on Venemaa oligarh, Loksalt pärit Maksim Liksutov (39), praegune Moskva aselinnapea, teinud Vene Teatrile annetusi. Lootma jäädi sellele ka enam kui aasta tagasi eelmise aasta eelarvet tehes. Raha aga ei tulnud ning Vene Teatri nõukogu esimees Jaak Allik (SDE) palub kultuuriministeeriumilt ja rahandusministeeriumilt abi 115 329 euro suuruse miinuse katmiseks.

Paari kuu eest sihtasutuse Vene Teater nõukogu liikmeks saanud riigikogu liige Viktoria Ladõnskaja (IRL) on tekkinud olukorrast ilmselgelt häiritud. Näinud pabereid, mida teater on kultuuriministeeriumile esitanud, ei suuda ta uskuda, et eelarvet koostades pandi sinna sisse ka raha, mida tegelikult ei olnud.

«Toonane nõukogu ja teatri juhtkond arvestasid ilmselt, et raha kindlasti tuleb. Aga me ei saa kunagi eeldada, et heatahtlik inimene annab selle raha! Panna selline summa eelarvesse sisse on täiesti uskumatu raamatupidamine!» imestab Ladõnskaja. «Arvestati, et raha tuleb, aga tegelikult seda olemas ei olnud. Nüüd on raha raisatud ja miinus käes.»

Nõukogu liiget häirib rahast veelgi enam eetiline külg. «Ei ole minu arvustada või otsustada, kas see on hea, kui Venemaa kõrge riigiametnik toetab meie teatrit, aga kuidas saab puhteetiliselt selgitada, et miinus tekkis seepärast, et inimene ei andnud raha. Ta ei pidanudki ju seda raha andma! Tal polnud selleks kohustust!»

Ja mis on selle käsi-pikal-raha-järele lootuse tagajärg?

«See on minu jaoks absurdsuse tipp: selleks, et viga parandada, tuleb näitlejaid lahti lasta,» väidab Ladõnskaja. «Ja paberil on kirjas ka ebaeetiline fraas «kolm pensionieas näitlejat lähevad esimestena». Sellega auku ei lapi, neid summasid ei ole võimalik võrrelda algse miinusega. Sisuliselt tähendab see seda, et saadame need inimesed kalmistule.»

Raamatupidamislik viga

Ladõnskaja põhjendab igavikuteele viitavate sõnade kasutamist sellega, et Vene Teatrit tuleb Eesti teatrimaastikul veidi teise pilguga vaadata: inimesel, kes on seal 50 aastat töötanud ja saab koondamisteate, ei ole enam kuhugi minna. Venekeelseid täisprofessionaalseid teatreid pole rohkem. Kui eestikeelsele publikule orienteeritud teatrid saavad omavahel näitlejaid vahetada-jagada, siis Vene Teatril on see väga keeruline, et mitte öelda võimatu.

«Absurd kuubis, arvestades, et tegemist on raamatupidamisliku veaga ja totaalse valearvestusega rahale, mida ei ole olemas,» leiab IRLi poliitik ja lisab, et teatrirahvas on sügavas šokis.

«Loominguliselt on nad selgelt tõusuteel. Viimastel Eesti teatripreemiate jagamisel võitis Vene Teater parima lavastuse tiitli (Artjom Garejevi lavastus «Vaenlane» – toim). Laval on mitmed tunnustust pälvinud etendused, piletimüük on tõusnud. Kõik on heas tujus ja ilmneb selline viga, mille pärast tuleb inimesi vallandada,» ei suuda Ladõnskaja ebaõiglusega leppida.

Vene Teatri nõukogus tänavu oma erakonna- ja fraktsioonikaaslase Laine Randjärve välja vahetanud riigikogu liige Igor Gräzin (Reformierakond) leiab, et tegemist on selge eelarvestamise veaga.

«Erasponsorlust ja annetusi ei võeta juriidiliselt raamatupidamislikult kunagi aktiva poolele. Kulusid tehti ilma, et oleks olnud piisavalt katet,» tõdeb ta.

Samas tunnistab Gräzin, et Vene Teater on struktuurselt korras, tulud-kulud enam-vähem tasakaalus ning nad majandavad vastutustundlikult. «Aga auk eelarves on objektiivselt olemas, ja seadus ei luba seda,» räägib ta.

Kas vea tõttu on õiglane, et inimesed kaotavad töö?

Gräzini selgitusel võeti läinud aastal Vene Teatrisse inimesi täiendavalt juurde ehk mindi üle koosseisu piiride. Ta leiab, et otsida tuleb üsna radikaalseid lahendusi, aga riik võiks pakkuda ka puudujäägi ajatamise võimaluse.

«Riik, kellel on raha matta Ameerika põlevkivisse kümneid miljoneid [eurosid], võiks leida 100 000 [eurot] selleks, et päästa ainukene vene rahvusteater Eestis,» loodab Gräzin riigi abile.

Optimistlikud aastad

Vene Teatri direktor Tõnu Lensment vastab küsimusele, kuidas üks teater üldse saab oma eelarvet koostades nii kindlalt annetuste peale loota, lihtsalt sõnadega: «Sõltub annetajast.» Samas tõdeb ta, et ka piletitulu ja muu omatulu on planeerimise hetkel «tõenäoline laekumine», mitte aga «kindel laekumine».

Lensment tunnistab, et probleem hakkas välja joonistuma juba mullu kevadel. «Tarvilikud sammud said juba siis astutud. Koondamised ei olnud teemaks, elu saab paremuse poole liikuda ka muul moel,» kinnitab ta, et koondamisi ei tule. «Käesoleva aasta esimene pool on näidanud, et hakkasime liikuma ülesmäge.»

Kultuuriminister Indrek Saar (SDE), kes kuulus varem Vene Teatri nõukogusse, ei soovinud olukorda täpsemalt kommenteerida, sest ootab selgemat ülevaadet, kuidas raha on kulutatud ja milline eelarve seestpoolt välja näeb.

Kas peamine probleem ei seisne siis selles, et lihtsalt loodetud annetust ei tulnud?

«Raha ei tohi hakata kulutama enne, kui annetus on päriselt laekunud,» viitab Saar asjaolule, et Vene Teater elas üle võimete. Tema sõnul on see mõneti arusaadav, sest 2014. aasta lõpp ja 2015. aasta algus näitasid häid tulemusi piletimüügis ning sealt võis hoogsam tegutsemine ka julgustust saada.

Tagasi üles