Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/05/10/5364777t1h3837.jpg)
Eesti film otsib superstaari. Nutvad naised Lasnamäe koorduvate krohvilaikudega kaubanduskeskuste tagant, arutud mehed seenemetsast ja läikivate dressipluusidega peoloomad otse üheksakümnendatest – nende aeg on möödas. Maikuu superstaar idaneb Pelgulinna kohvikutes, kus iga tool on ise värvi, igal tassil ei ole kõrva, iga lamp ei põle, aga iga teenindaja on sama tasemel kui New Yorgi miinimumpalgale rasvase jootraha näol lisa teenida üritav maailma sõbralikem ettekandja. Telliskivi moeahvist superstaar sõidab värvilise jalgrattaga, klõpsab polaroidpilte, kütab ahju disainhalgudega ja kannab kirbuvillast kootud kampsunit, taskus sahisemas rislad ja tubakas.
Õnnetuseks kipub Eesti filmi superstaar, just nagu roosade Nike tossude ja kontorikostüümiga äritudeng, olema järjekindlalt läänemaailmaga võrreldes ajast maas. Anu Auna uue filmi «Polaarpoiss» Superstaar seevastu on tõeline haruldus, Kalamaja Kuningas, kes uhkeldab läbivalt mitmetasandilisse narratiivi köidetud kahe tõelise moeröögatuse – bipolaarsuse ja fotograafiapalaganiga.