«Polaarpoiss» võitleb pimeda hukkamõistuga

Kalamaja ja Kopli trammiliin on Anu Auna filmis «Polaarpoiss» väga olulisel kohal - just selles trammis saavad esimest korda kokku Mattias ja Hanna. Foto: Liis Treimann

Lõpuks ometi on jõudnud kinodesse Anu Auna kauaoodatud noortefilm «Polaarpoiss» – lugu fotograafi ametist unistavast abituriendist Mattiasest, kes kohtub bipolaarse Hannaga. See kohtumine keerab tema elu pea peale, aga ka inspireerib.

«Kui nägin sind, lootsin, et sina ehk jääd, [---] kuid lähed, ja lähed, sest läbi mind näed, / sest reetsin end sulle ma hullusehoos / – nii pidigi minema – minuga jääb / minu depressiiv-maniakaalne psühhoos…» Kas tuleb tuttav ette, Anu?

Kohe ei tule, aga kuidagi väga tuttav tundub.

Ma laulaksin, kui oskaksin.

Ah nii, siis mõni punkbänd äkki?

Just, Vennaskond, 1990ndate algus. Tavo Tamme sõnad, Kaspar Jancise viis. «Depressiiv-maniakaalne psühhoos» oli peaaegu nagu hümn, üks väheseid ja kõige võimsam bipolaarsuse kunstiline jäädvustus enne «Polaarpoissi».

Täpselt, üks väheseid. Mulle tundub ka, et seda teemat on siiani liiga vähe käsitletud – eriti nüüd –, kuigi see on igal pool meie ümber. Üha enam ja enam.

Miks on üha enam?

Seda lihtsalt teadvustatakse järjest rohkem ning kuna tänapäevane hullumeelne elutempo ja stressirohkus võimendavad seda meeleoluhäiret, sümptomite ilmnemise tõenäosust, siis emotsioonid väljuvadki aina enamatel inimestel kontrolli alt, kõikudes äärmusest äärmusesse.

Nii et Vennaskonna laul haakub «Polaarpoisiga» väga hästi?

Sajaprotsendiliselt.

Kurb.

Õnneks mitte päris. Hanna saab oma perekonnale nähtavaks teistsugusel moel, kui ta seni on olnud. Tema isa ei oota enam, et rohud või arstid tegeleksid tütre probleemiga, vaid ta võtab sõna otseses mõttes ohjad enda kätte.

See on suur ja tõsine probleem?

Väga suur. Aga bipolaarsus on noorte vaimse tervise puhul ainult üks asi. On veel palju teisi, näiteks depressioon, mille käes kannatab uuringute järgi ligemale kuus protsenti Eesti inimestest ehk 75 000 – umbes sama palju, kui on Pärnu, Viljandi ja Rakvere linnas elanikke kokku.

Lihtsalt ühiskonnas on praegu selline aeg, kus kõik on edule orienteeritud, iseenda jaoks ei ole aega, omaette olemiseks ei ole aega. Ja kui see aeg ka tekib, siis just noorte puhul on nii, et sellega nagu ei osata midagi peale hakata. Ma olen näiteks märganud, et kui mingil põhjusel telefoni käes ei ole, siis ei osata enam oma käsi kusagile panna või ei teata, kuhu pilku pöörata – ollakse segaduses!

Üks õpetaja rääkis, et kui tema omal ajal kooli läks, siis ta jalutas iga päev pool tundi sinna ja pool tagasi, ja väga palju mõtteid sai mõeldud sel ajal. Nüüd viiakse sind autoga sutsti kooli ette ja korjatakse pärast peale. Ja ka autos näpid sa telefoni. See kõik kaudselt põhjustab seda, miks inimesed ei leia iseennast üles. Seda, mida nad teha tahaksid, mis neile meeldib ja võiks õnnelikuks teha. Nad pole selleks aega võtnud, see kulub valesse kohta ära!

Õpetajatega on juttu olnud ka sellest, kui õrnad on tänapäeval õpilaste hinged. Peab kogu aeg meelde tuletama, et üksainus mürgine märkus, negatiivne kommentaar klassi ees võib lapsele mõjuda alandavalt, solvavalt, minna hinge, kahandada tema eneseusku, motivatsiooni. Ja vastupidi, kui märgatakse kelleski annet, tuleb tunnustada, julgustada, välja näidata – see võib juhtida õigele teele ja aidata kaasa, et kogu elu ollakse õnnelikud. Tehakse seda, mida osatakse ja armastatakse.

Nii et kõik algab ühiskonnast – edetabelid, pidev võistlemine tekitab stressi. Viimane aeg oleks midagi ette võtta. See ongi minu sõnum, või üks nendest, et pidev võistlemine ja pingete tekitamine inimeste sees ei kasvata õnnelikku ühiskonda. Ma ei tea, kust seda muutma peaks hakkama, aga mulle tundub, et igaüks meist peaks seda tegema. Et lapsevanem muudab oma ootusi, õpetajad muudavad oma ootusi ja käitumist, kõik muudavad.

Kas ma saan õigesti aru, et filmi üks tagamõtteid ongi see, et tekitada vähemalt kooliringkondades diskussiooni?

Ma loodan küll. See on ka üks põhjusi, miks me oleme kutsunud õpetajaid koos klassiga kinno. Siis on pärast põhjust omavahel arutada. Ma ise usun, et see ei ole selline lusikaga pudru suhu pistmise film. Et siin ta nüüd on, see on see sõnum ja kõik. See eeldab ikkagi kaasamõtlemist.

Kuidas te selle teemani – bipolaarsuseni – üldse jõudsite?

Mul on sugulane, kes on bipolaarseks diagnoositud. Jälgides tema elu pikka aega väga lähedalt, esimeste sümptomite ilmnemisest kuni praeguseni, kuhu on mahtunud nii palju värvikaid sündmusi, ilusaid, valusaid, traagilisi, kõrgelennulisi hetki – kõike –, tundus see nagu film.

Talle kaasa elades nägin ma ühiskonnas ühtlasi väga palju valestimõistmist. Mulle tundus, et kui ma kirjutaksin tema lugude põhjal stsenaariumi, aitaks see paremini mõista käitumishäirete ja muude meeleolu- ja psüühiliste häiretega inimesi. Vähendada pimedat hukkamõistu, mis praegu valitseb. Hinnanguid antakse, aga ei teata, et mingites olukordades ei ole see, kuidas bipolaarne inimene käitub, tema enda valik või tahe. Ta võib seda hiljem väga üle elada, aga kontrollida ennast ei suuda. Üldse lubame endale liiga palju hinnanguid ilma asjasse süvenemata. See on nagu haigus.

Ja prototüüp oli nõus, et teda ära kasutatakse – nagu Hanna Mattiast filmis süüdistab?

Jah. Ma poleks seda kunagi teinud, kui ta poleks kohe algusest peale sellega nõus olnud. Me istusime koos kolm päeva, diktofon käis nagu praegu. Mina muudkui küsisin ja tegin märkmeid. Selle põhjal valmis esimene stsenaariumiversioon, mis rääkis tol hetkel veel bipolaarsest poisist, kes tahtis minna Berliini fotograafiat õppima. Aja jooksul see muutus: üks põhjus oli kindlasti see, et stsenaariumi sai rohkem mind ennast sisse kirjutatud.

?

Ma ei ole fotograaf, aga samamoodi nagu Mattias olen ma maadelnud selliste küsimustega oma elus, kui tuleb teha valusaid valikuid, valida kutsumuse ja armastuse vahel, kuhu ja millesse oma aega investeerida või kui palju kellegi jaoks olemas olla. Ja vahel võib olla ka nii, et sa teed kellelegi haiget, aga pead seda tegema selleks, et iseenda vastu ausaks jääda, tagantjärele püüad seda siis kuidagi korvata.

Võib-olla läkski rõhk lõpuks bipolaarsuse pealt rohkem kunstnikuks kasvamise, unistuste teema peale.

Kas prototüüp ise on filmi juba näinud?

Jah, ta on filmi ära vaadanud ja talle väga meeldis. Selle on ära vaadanud ka tema lähedased. Ka neile meeldis see väga. Nii et minu süda on rahul.

«Polaarpoisil» on olnud erakordselt pikk valmimistsükkel, vist üheksa aastat. Juba 2008. aastal sai see filmiinstituudilt stsenaariumi kirjutamise toetust.

See on tõesti väga pikk aeg. Uue tulijana on ikkagi päris raske saavutada seda, et sinusse usutaks. Pealegi polnud ma veel selleks hetkeks teinud oma esimest korralikku lühimängufilmigi. 2010. aastal valmis «Vahetus» (film räägib koduseinte vahel toimuvast naiste vastu suunatud psühholoogilisest vägivallast – T. T.), ja just selleks, et tõestada: ma olen valmis tegema ka pikka filmi.

Kui «Vahetusel» läks nii hästi, nagu läks – üle 70 festivali ja 17 auhinda –, mõtlesin, et oh, nüüd ma tegin selle ära, laske mind nüüd pika juurde, aga siis oled sa ikkagi kõrvuti kõikide nende teistega, kes ootavad samuti rahastust, ja mõned on ees juba mitu aastat oodanud… Valik ongi keeruline, mitmed asjaolud peavad kokku klappima.

Ma võin lohutada: 2008. aastal sai stsenaariumitoetust üheksa filmi, neist ainult kaks on realiseerunud – peale «Polaarpoisi» veel «Punane elavhõbe».

Ahah. No siis on tõesti hästi läinud. (Naerab.)

Kas selline tohutult pikk arendusperiood ei võta tegija puhul ära värskust, vahetust? Kas «Polaarpoisi» puhul on aeg töötanud kasuks või kahjuks?

Jah, ma olen nõus, et võtab ära, aga selle filmi puhul on pigem kasuks tulnud. Kunstnikuna arened ju päris kiiresti, kui sa vähegi silmi lahti hoiad. See, mida tahad täna öelda, ei pruugi olla nõnda kolme aasta pärast, ammugi mitte kaheksa pärast. Selle filmi puhul pole aga tegemist sellega, kes ma olen täna, vaid sellega, kes ma olin siis, kui ma alustasin oma kunstnikuteed. Minevik ei ole minu jaoks muutunud, võib-olla ainult selle mõtestamine. Veel selgemaks. Ei ole palju muutunud ka poisi lugu sellest ajast, kui see kirjutatud on.

Küll on see, et aja jooksul võivad muutuda kokkulepped, võttekohad, mille suhtes on juba kokku lepitud, vahetavad omanikke, tuleb uued otsida. Näitlejatega oli kogu aeg see hirm, et nad kasvavad rollist välja.

Roland Laos ja Jaanika Arum olid teie valikus algusest peale?

Peaaegu, 2010. aastast vähemalt.

Nii et vähemalt see hirm pole tõeks saanud?

Õnneks mitte. Aga me nägime Rolandi habemega ikka väga palju vaeva. (Naerab.) Õigemini nägi Liisi Roht, meie grimmikunstnik. Roland ajas küll iga päev habet, aga ikka oli vaja seda peita.

Teine asi oli see, et Roland mängis just enne võttesse minekut «Seymouri» (Andreas Merz-Raykovi lavastus tuli 2015. aasta alguses välja Vabal Laval – T. T.) lavastuses, kus ta kehastas ülekaalulist noorukit ja tal tuli laval tonnide viisi krõpse süüa. Enese vormi ajamine oli paras vaev. Ta võttis vist kaheksa kilo alla, leidsime talle koguni personaaltreeneri, ta jooksis, toitus erikava järgi, ühesõnaga tõsine ettevalmistus.

Kui põhjalik oli «Polaarpoisi» puhul teemasse sisseminek – peale suhtlemise prototüübiga?

Umbes 15 aastat tagasi, kui me lavastasime koolis etüüde, kirjutasin ma ühe, mille tegevus toimub psühhiaatriahaiglas. Ma ei teadnud suurt midagi, kuidas seal asjad käivad. Mind lubati tutvuma meeste-, naiste- ja noorteosakonnaga. Kolm päeva, igaühes üks päev. Rääkisin töötajatega, patsientidega. See mälestus on siiamaani nii terav, et mul pruugib ainult meenutada ja ma tunnen ainuüksi seda, kuidas seal lõhnas. Patsientide lood, nende luulud – need on erksalt meeles. Ja seal oli ikka tõesti karme lugusid, mis jäid aastateks kummitama. Tegin väga palju märkmeid.

Nüüd otsisin need üles, kui hakkasin kirjutama seda osa, kus Mattias satub psühhiaatriahaiglasse, hiljem käisin ka haiglas rääkimas, et olla kindel, kas näiteks rohud, nende mõju on õige, kas nii ja naa ka praegu tehakse – kõik muutub ju ajas nii kiiresti. Sa ei jõua lihtsalt stsenaariumit muuta selle järgi.

Nii on seal selliseid asju, mis on loo seisukohalt olulised ja vastasid tõele siis, kui minu prototüüp haiglas oli, aga mis enam võib-olla ei ole täpselt nii. Mul oli politseikonsultant, arstlik konsultant. Lisaks prototüübile on stsenaariumit lugenud ka teised bipolaarsed inimesed ja kinnitanud, et jah, just nii see võibki olla ja miski pole vastuolus.

Kui palju üldse võivad erineda elu- ja filmitõde, et tulemus veel usutav tunduks?

Ma olen neid püüdnud kokku viia nii palju, kui ma olen osanud, ja nii palju, kui mulle on tundunud hädavajalik. Aeg-ajalt tuleb lihtsalt näidata mingeid asju nii, et need tekitaksid vaatajas vajaliku tunde. Ja selle tunde saavutamiseks võib kasutada seda, mis ei ole üks-ühele elust pärit.

Minu meelest ei ole mõtet ajada näpuga taga, kuidas täpselt peaks olema, näiteks osutada, et tänapäeva psühhiaatriahaiglas ei kooru enam seinalt suurte laikudena värvi nagu «Polaarpoisis» ja meil pole üldse enam ammu selline vana nõukaaegne sisustus. See ei ole absoluutselt oluline. Oluline sel on see, mismoodi keskkond vaatajale ja ka tegelastele mõjub.

Vabandage, kas bipolaarsust võib tõesti professionaalse arsti ees teeselda?

Ma arvan, et jah. Esiteks ei ole seda võimalik diagnoosida nii, et teeme vereproovi või ajuskänni. Teiseks pead sa olema selle haigusega põhjalikult tuttav, sa pead olema näinud kedagi käitumas äärmuslikult. Mattiasega juhtus see, et ta jälgis Hannat ja nägi, et kui tüdruk on õnnelik, siis ta on üliõnnelik. Ja kui ta on masenduses, siis on ta seda totaalselt.

Kui me elaksime oma emotsioone välja täpselt nii, nagu me tunneme, ei paneks filtrit vahele, ei mõtleks, et see on ebaviisakas, et äkki teine solvub või et nii ei ole kohane, siis võiks meid suure tõenäosusega kõiki bipolaarseks tunnistada. Mattias seda tegigi – ta ei teeselnud, ja kui vihastas, siis täiega. Paradoks, aga mingis mõttes on bipolaarsed inimesed palju tervemad, igal juhul vahetumad ja ausamad kui n-ö terved inimesed.  

Teil läheb viimasel ajal väga hästi. Ühe filmi lõpetasite ja juba alustate teist – lastefilmi «Eia jõulud Tondikakul».

Muidugi olen ma õnnelik. See pole ju kunagi kindel, millal sa saad järgmist tegema hakata ja kas üldse saad. Eia-lugu on selline, mis on sütitanud kõiki, selles on midagi, mis kõnetab, eestlaste metsaarmastus näiteks või lugu tüdrukust, kes otsib lähedust, mis kipub moodsas ühiskonnas kaduma.

Viimastel aastatel on pikka filmi tulnud hulk verinoori lavastajaid, ka teie olete debütant, aga vabandage mind väga – ja see on kompliment –, mitte enam verinoor…

No vaat, tuligi ära. (Naerab.) Mina ei tahaks küll sellega nõustuda, et nemad võtsid võimu üle, nagu nüüd öeldakse: ikka meie võtsime võimu üle! See tähendab, et ka mina pean end selle põlvkonna osaks.

Mis teid ühendab?

Jüri Sillart, me kõik oleme tema õpilased.

ELULOOLIST

Anu Aun

36-aastane filmirežissöör, -stsenarist ja -produtsent

Õppinud Tallinna Pedagoogikaülikooli kultuuriteaduskonnas telerežiid ja Tallinna Ülikoolis Jüri Sillarti käe all filmirežiid

2005. aastal asutas koos kursusekaaslaste Priit Pääsukese ja Margo Siimoniga filmistuudio Luxfilm

Praegu on pooleli dokumentaalfilm «Vetelkõndija», mis portreteerib luuletaja Kristiina Ehinit, ja ettevalmistamisel lastemängufilm «Eia jõulud Tondikakul»

Tema tuntuim linateos on lühimängufilm «Vahetus», mis osales rohkem kui 70 festivalil ja võitis 17 auhinda. Eesti Rahvuskultuuri Fond tunnistas selle parimaks debüüdiks ja Eesti Kinoliit XII Eesti filmipäevade aastapreemia vääriliseks