Seitse emotsionaalset süiti* teemal «Kuidas ma ERSOga Kölnis käisin»

Noor sarmikas pianist Olga Scheps jäi pärast proovi veel klaveri taha, et koos helitehnikutega viimased nüansid paika timmida. Miski ei tohi jääda juhuse hooleks ei publiku ega ka mitte Lääne Saksa Ringhäälingu jaoks, kes kogu kontserdi üles võttis. Foto: Riina Luik

Vähemalt saja üheteistkümnes eesti peres helises 5. mail kella kolme ja nelja vahel varahommikul äratuskell. Midagi polnud parata – meie esindusorkestri muusikud pidid jõudma 21-tunniseks kujunenud (t)ööpäeva jooksul läbi Helsingi Kölni lennata, end hotellis sisse seada, keha kinnitada, pillid häälestada ja orkestriproovi teha, et astuda hilisõhtul parimas vormis nõudliku saksa publiku ette.

Vastutus oli seda suurem, et Kölni filharmoonia saalis astus ERSO oma 89-aastase ajaloo jooksul üles esimest korda ning kontserti salvestas ka Lääne-Saksa Ringhääling. Seda muusikamaratoni lähedalt näinuna tuleb tõdeda, et see oli orkestrile üsna ränk katsumus, millest aga auga välja tuldi.    

Süit nr 1. Kuidas bussiga Kölni saab?