Ilmar Taska esitles oma raamatut Londoni uhkes raamatupoes

Ilmar Taska Foto: Ann Alari

Waterstone’i Piccadilly suures ja esinduslikus raamatukaupluses esinesid 10. mai õhtul Ilmar Taska Eestist, Mara Zalite Lätist ja Paulina Pukyte Leedust. Neid kolme kirjanikku ühendab kogumik «Best European Fiction 2016».

Euroopa Kirjanduse Festival (European Literature Festival) toimub Ühendkuningriigis 27.aprillist kuni 9.juunini. Mastaapse ettevõtmise taga seisab EUNIC (European Union National Institutes for Culture).   Seekord on osavõtjateks üle 60 kirjaniku enam kui 30 maalt. Põnev roll on tõlkijatel, kellest kuuel avaneb festivali viimasel päeval võimalus oma projekte publiku, tipptoimetajate ja kirjastajate ees kaitsta ning reklaamida.  Eesti, Läti ja Leedu kirjanduse toomine festivali programmi on olnud kauaoodatud sündmus, mille teostumisele on kaasa aidanud kõigi kolme maa saatkonnad. 

Festivali populaarsus Londonis ja UK-s põhineb Euroopa kultuurilise mitmekesisuse järjest paremal, vahest isegi valulisel mõistmisel.  Naljaga pooleks tunnistab ju vanemapoolne britt, et ta oskab vaid kahte keelt – inglise ja välismaalastele mõeldud keelt.  See viimane on hästi aeglaselt ja selgelt räägitud inglise keel, mis peaks aitama välismaalasel temast paremini aru saada. Ent tänapäeval, mil õppimine, sellele järgnev karjäär ning sugulussidemedki on üha enam riigipiiride ülesed, kasvab brittide huvi ka väikeste maade vastu. Migratsioon ja eksiil on palavad teemad kirjanduses, ning Ilmar Taska oskab põnevalt polemiseerida.

10.mai õhtul esindasid Waterstone’i Piccadilly suures ja esinduslikus raamatukaupluses Eestit Ilmar Taska, Lätit Mara Zalite ja Leedut Paulina Pukyte. Neid kolme kirjanikku ühendab kogumik «Best European Fiction 2016».  Tegemist on kirjastuse Dalkey Archive Press väljaandega, mis on ühtviisi hinnatud nii lugejate, tõlkijate kui ka kirjastajate poolt.  Värskes kogumikus on avaldatud Ilmar Taska lühijutt “Bannõi põiktänav”, mille on tõlkinud Matthew Hyde. Katkendeid Taska loomingust esitasid näitlejad Anna Winslet ja Nicolaus Mackie.

Õhtut juhtis tarmukas ja teravmeelne Rosie Goldsmith, kes on ühtlasi ka festivali üks peamistest korraldajatest. Ta on huviga lugenud kõike, mida Taska loomingust on  ingliskeelsena lugeda.  Taska karjääri ning laiemat arusaamist meediast silmas pidades ütleb ta tema kohta ‘Eesti oma Rupert Murdoch’, mis kogu õhtu korraga palju elavamaks muudab. Ning kuulanud nii Taskat küsimustele vastamas kui ka tõlkekirjandusega seotud inimeste hinnanguid tema loomingule, tekib tahes tahtmata tunne, et äsja eesti keeles ilmunud romaan «Pobeda 1946» lausa ootab tõlkimist.   Taskal on eeldusi ingliskeelsete lugejate ja kriitikute hulgas menu saavutamiseks.  Esimestele annab ta võimaluse sujuvalt sisse elada oma täpselt kirjeldatud tegelaste maailma, teistele aga võimaluse oma loomingut läbi aegade kujunenud ning suhteliselt  aeglaselt muutuvate traditsioonide põhjal lahata.  Lugejale meeldib Taska täpsus, huumori- ja absurditaju.  Ning muidugi ka see, et tema tegelased pole enesehaletsejad. Kui Taskalt küsitakse, mida on teistel eestlastelt õppida, siis vastab ta, et meelekindlust ja talumisvõimet. Vilunud kirjanduskriitiku pilk tabab aga Taska stiilis nii sedalaadi lakoonilisust, mis tegi populaarseks Ernest Hemingway kui ka emotsionaalsust ja ellujäämisiha, mis tuttav Richard Flanagani loomingust.  Ning kui veel sügavamale ingliskeelse lugeja alateadvusse süüvida, siis ei õnnestuks enam vältida võrdlust Anthony Trollope’iga, kelle romaanide ning neil põhinevate kostüümidraamate toel on inglasele lähedaseks saanud maailm, kus pole ei läbinisti häid ega halbu tegelasi, vaid inimesed, kes pingutavad, et toime tulla ühiskonnas, kuhu elu on nad paisanud.

Ajal, mil Ühendkuningriigis valmistutakse referendumiks, mille põhjal otsustatakse kas jääda Euroopa Liitu või mitte, on festivali eesmärgiks tutvustada - nii hästi kui võimalik - Euroopa kirjanduse mitmekesisust.  Ning pole kahtlust, et kõigi maade kirjanduserakondadesse kuulujad on teatud mõttes monoliitne jõud.  Samas aga on selge, et olgu siis tegemist Norra, Portugali, Soome või Malta kirjanikuga, tõlgituna saavutab edu ikkagi vaid see, kes on ingliskeelsele lugejale lähedane, mõistetav ning emotsionaalselt vastuvõetav.