Elu on seiklus, v…u küll!

«Tulnukas», rullnokad aktsioonis. Foto: Kaader filmist

Kümme aastat tagasi valmis ja lekkis kohe internetti noore autori Rasmus Merivoo ropult naljakas lühimängufilm «Tulnukas ehk Valdise pääsemine 11 osas» – lugu rullnokkade elust – ja sai hoobilt löökfilmiks.

Nüüd tähistatakse selle sünnipäeva eriseansiga.

Palju õnne, Rasmus. Ei teagi kohe teist sellist filmi, mille puhul juba 10. sünnipäeva tähistataks, seda enam, et tegu on tudengitööga.

Vägev jah. Ma tänan!

Mis tunne on, nagu sellistel puhkudel on kombeks küsida?

Tunne on natuke nagu siis, kui «Tulnukas» netti lekkis ja kõik seda äkki vaatama hakkasid (Google Videos kogus film üle miljoni vaatamise, Youtube’is on praegu ligemale 350 000 vaatamist – T. T.). Positiivne üllatus, kuigi sisimas tundub kõik õige. Praegu küll on nagu kuldsem see soojus tänuliku publiku vastu, nagu küpsem. Sihuke retrokas vaib.

Kas tagantjärele kahju ei ole, et raha teenimata jäi?

Absoluutselt mitte. Ma ju ise jagasin seda filmi plaatide peal välja, tegin neid terve portsu valmis. Kes soovis, sellele andsin. Muid levikanaleid peale Kinobussi ju ei olnud. Näha oli, et see tekitab elevust, Prangli saare rahvas protesteeris näiteks häälekalt. Ja ma ise tahtsin ju ka, et tekiks see elevus. Nii et selge oli algusest peale, et ühel hetkel see ka netti satub.

Raha on nagunii pseudo, hullult oleks seda küll vaja kogu aeg, aga teisalt… Seda filmi tehes ma ju ka ei lugenud seda, müüsin oma kitarrigi maha.

Kui sageli «Tulnukas» ennast kümme aastat hiljem meelde tuletab?

Vahel ikka kuulen võõraste inimeste suust tuttavaid lauseid. Kui mingil põhjusel saadakse teada, et olen «Tulnuka» autor, saan kuulda lugusid, kuidas seda filmi esimest korda nähti. Kes vaatas kodus vanematega, kes ühikas, kes baaritäie rahvaga õlg õla kõrval baariletil asuvast läptopist. Väga naljakad lood on ja inimestel on need lood meeles. 

Tore on näha «Tulnuka» mõjutusi, selliseid väikeseid asju. Keegi jalgpallur sai punase kaardi, sest hüüdis teisele mängijale «vitupea». Ta oleks võinud hüüda ükskõik mida, aga valis just selle sõna.

Mäletan, kuidas ma selle väljendi välja mõtlesin. Midagi pidi Valdis karvaste kohta ütlema, aga sobivat sõna nagu ei olnud. Üritasin leida midagi, mis käiks kaudselt pikkade juuste kohta. Tundus nagu loogiline ühendada pea naise suguelundiga ja mõtlesingi kaks varianti: vitupea ja tussipea. Mõlemad kõlasid sellised imelikud ja võõrad, aga «vitupea» enam võõralt ei kõla. Nüüd kõlab normaalselt. Kuulen seda sõna millegipärast väga tihti.

Roppuste pärast – ainuüksi sõna «t..a» kasutatakse napi 22 minuti jooksul 63 korda, luges keegi fänn kokku – sai see film kõvasti nahutada.

Paraku küll. Aga oli ka algusest peale selge, et sellesse esimesse tõkkesse joostakse sisse ja jäädakse sinna kinni. Enne kui saadakse aru, et sellest võib ka üle hüpata.

Kui koolis selle kaitsmiseks läks (Merivoo lõpetas «Tulnukaga» Tallinna Ülikooli – T. T.), oli mul ettevalmistus juba tehtud. Ma olin valmis, et hoobid vastu võtta. Kõigepealt jooksis tõkkesse sisse Valentin Kuik, kes küsis, kes need tüübid on ja kus küll sellised elavad. Selle peale tõusis püsti Olev Remsu ja küsis vastu, et mis mõttes, et tema enda pojad on sellised… Siis sekkus veel Tiina Lokk, temale vastas omakorda Sulev Keedus ja nii nad seal paugutasid. Ma ise ei pidanudki väga sõna võtma.

Ja hindeks saite te lõpuks…?

…A.

Jüri Sillart lõi rusikaga lauale ja ütles, et meil on siin praegu võib-olla esimest korda film, kus autor on ise nii ausalt mängus sees, et see on tema visioon, et ta ei üritagi teha nii, nagu on varem tehtud, vaid minna oma teed. Ja juba selle eest tuleb anda hea hinne.

Mis aga roppustesse puutub, siis ma ei planeerinud tegelikult, et nad nii palju ropendavad, aga kirjutades… hakkavad tegelased ise oma elu elama, ja ma mäletan, et ma põksusin lõpuks kõvasti naerda, kui nad nii ropuks kätte läksid.

Triin Ruumet väidab siinsamas lehes, et on «Tulnukat» kümneid kordi vaadanud, on lausa fänn, ja et tal pole midagi selle vastu, kui keegi tahab pidada «Päevi, mis ajasid segadusse» kummarduseks «Tulnukale».

Kui Marika Vaarik küsib seal lõpus Allarilt, et noh, kas elu on seiklus, siis see tegi küll rõõmu, justkui tsitaat «Tulnukast» («Elu on seiklus, v…u küll!» oli «Tulnuka» moto – T. T.). Väga omanäoline film, hea meel on kohe selle üle.

Aga muud seost ma seal eriti ei näe. Ruumeti filmis on peategelane 1990ndad, «Tulnuka» puhul pole ajastu üldse tähtis, ja muidugi on see palju tinglikum, võimendatum ka.

Kust on pärit teie rullnokad?

Ikka elust enesest. Rullnokkade elu, kogu see subkultuur on ju väga huvitav nähtus, mis kusagile ei kao, vahet pole, millised on nokad – on lihtsalt selline eluviis, eksistentsivorm, mida on tegelikult jumala tore kõrvalt jälgida…

Kuni sulle otse näkku ei lööda?

(Naerab.) Nojah. Selles mõttes tore, et need on inimesed, kes on enesega kuidagi rahul. Kultuuriinimestega suheldes on enamasti hästi palju ängi ja vaeva, millegagi ei olda nagu rahul, tundub, et isegi siia maailma sündimine on vaat et suur viga ja eksitus. Ja siis seal kõrval on järsku selline seltskond, kes lihtsalt eksisteerib koos oma lihtsate rõõmudega. Kui tahan autoga kiiresti sõita, siis lihtsalt sõidan! Elus pole palju vaja, et mõnus oleks.

Huumor on võti, kuidas maailma jälgida. Ei maksa teravaks minna kriitikaga. See ei vii kusagile. Minu meelest on palju mõnusam suhelda kõigiga, vahet pole, mis gruppi nad kuuluvad.

Kas filmil oli mingi konkreetne ajend ka? Mõni sündmus? Juhtum? 

Kui ma vaid teaks nende inimeste nimesid, kes kunagi Haapsalu lennuväljal kiirendusvõistluse ajal küsisid, kuidas vetsu minna… siis ütleksin neile edasi oma sügavaimad tänusõnad. Seda oli hästi mõnus kuulata, kui ropult, ja üldse mitte halvas mõttes, on võimalik küsida teed vetsu… Seal oli tõeline elu sees. Ja kui luuleliselt, teatud mõttes muidugi, see kõlas. Väga lahe maailm, millega ma juhuslikult kokku puutusin.

Ja siis oli veel Jeesus – see, kuidas ta tuleb tagasi praegusesse aega ja satub sellisesse seltskonda, et mis siis temaga juhtuks. Oh, palju oli…

Ma ei eita, et selles kõiges on ka trotsi toonase eesti filmi vastu, et see on selline pühadus, kunst suure algustähega. Isegi ropendada ei osatud, selline teatrikooli ropendamine, kus sõnadele antakse kunstlikult kaalu juurde, aru saamata, et see on kõigest käibevahend ja seda võiks kergemalt võtta. Mina ei tahtnud pühadust põlistada, vaid jäädagi pidama selle esmase, toorevõitu tasandi juurde.

Mis te arvate, kas «Tulnukas» on mõjutanud eesti filmikultuuri, ja kui, siis kuidas?

Kui see juba nii paljude vaatajateni jõudis, ju siis ikka mõjutas... Mulle tundus, et kui «Tulnukas» välja tuli, oli kõigil natuke villand sellest eesti filmist… See oli natuke nagu bad trip, liiga palju ängi, liiga aeglane, liiga väljapeetult jutustatud. Ja et pärast seda võeti asja natuke vabamalt – mõnuga, nagu rullnokk võtab elu mõnuga. Vähemalt ma loodan seda.

«Tulnuka» sünnipäeva tähistatakse Sõpruse kinos 22. mail kell 21.30. Sissepääs 5 eurot, nokkmütsi ja dressidega 3 eurot.