Ira Lember üllatab 90-aastaselt põnevikuga

Ira Lember Hea kasvatusega mees. Canopus, 2016, 183 lk.

FOTO: Raamat

Aasta tagasi kirjutasin siinsamas, Postimehe kirjandusküljel, portreeloo Ira Lemberist, «meie armastatud eesti Rosamundest (PM 20.06.2015). Parasjagu oli ilmunud Lemberi uus romaan «Pärandus», nagu on neid ilmunud temalt viimastel aastatel järjest. 

Tellijale

Oodatagu vaid uusi andmeid raamatukogulaenutustest, et veenduda Ira Lemberi kuulumisest eesti loetuimate kirjanike hulka.

Kirjutasin siis, et Lemberi vanamoodsa romantilise varjutusega romaanid on aus meelelahutus. Aus selles mõttes, et autoril jagub mõistmist kõigi oma tegelaste suhtes, olgu neis isegi parasjagu pahelisust. Ja igal tegelasel on oma lugu, mida Lember jutustab salongliku kergusega.

Ta istuks nagu meie keskel ja muudkui jutustaks – «otsekui kerib inimeste eluheidest lõnga», olen öelnud –  kavalkelmikas sädemeke silmanurgas. Kui mitmes varasemas romaanis dikteerib jutustamise tempo süžeelistes hargnemistes kujunev ootus, küsimus «mis siis ikkagi lõpuks tegelastest ning nende elust saab», siis värskes teoses, mis järjekorras on juba 21. romaan, järgitakse kriminaalromaanile omast süžeekujundust. Üks salapärane kadumine, teine salapärane ilmumine, kahtlustused kavatsetavas mõrvas ja esimese osa lõpus ka laip (vaat ei ütle, kas mõrvati või õnnetu surm!), teises osas aga kogu loo läbimängimine esimese osa taustana – kõik see teeb romaanist paraja põneviku.

Tagasi üles