Nädala album. Mitte so tavaline beebi

Beebilõust Foto: Kuvatõmmis

Beebilõust 

Resotsialiseerumine X Must Lipp

Legendaarne

Hinne: 4

Beebilõusta lugu on klassikalise rags-to-riches- muinasjutu Eesti hiphop-versioon. Seega päris ebatavaline, ja Beebilõusta muusikat on raske kuulata ilma tema isikut ja minevikku teadmata. Muidugi tuletab ta seda ka pidevalt laulusõnades meelde. Saaremaa pätipoisi Andrus Elbingu talendi avastas vanglas tuntud arhitekt Vilen Künnapu, järgnesid debüüdid Vikerkaares ja Loomingus ning luulekogud. Tolleaegne tekst on ka selle albumi «Aeg on käes». Vahel nimetatakse Beebilõusta Eesti esimeseks ja ainsaks gangsta-räppariks, ja nojah, kui teda kõrvutada näiteks siingi albumil kaasa lööva Genka ja Reketiga ning teha endale eesmärgiks ühele neist see gangsta tiitel anda, siis ega palju kaalumist pole.

Kas Beebilõust on siis lõpuks resotsialiseeritud? Vastuseks on, et ta ei taha meie ühiskonda, vähemalt mitte enne korralikku revolutsija’t. Albumi avab Vennaskonna «Musta lipu valguses», millele Blõust keerab oma vindi peale: «me vötame selle musta kanga / hip-hop generatsiooni kanda». Hiphop on uus punk, konformismi vastu võitlemise järjepidevuse kandja. Teine silmapaistev sämpel on loos «Need troonid on mo», milles featuring-artistiks on ei keegi muu kui Juhan Viiding. Viiding oma luuletust «Ministeeriumist saadeti psühholoog» lugemas loob kuidagi pühaliku meeleolu, mistõttu read «ja mul pohui so tunded, sest sul olid pohui mo tunded / kui ma olin idioodina erikooli rongi perroonil» kõlavad eriti võimsalt. Ma olen kuulnud, kuidas erikooli lapsed kuulavad koolihoovis telefonist Beebilõusta. See on selline muusika, mis muudab inimeste elusid, selges eesti keeles, saare murdes.