Franco «Bifo» Berardi: elame jätkuvalt aastal 1968

Daniele Monticelli
, Tallinna Ülikooli Itaalia uuringute ja semiootika professor
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Franco "Bifo" Berardi
Franco "Bifo" Berardi Foto: whitechapelgallery.org

Mõni nädal tagasi külastas seoses konverentsiga «Kunst digikapitalismi ajastul» Eestit maailmakuulus itaalia mõtleja-aktivist Franco «Bifo» Berardi. Temaga vestles Tallinna Ülikooli Itaalia uuringute ja semiootika professor Daniele Monticelli.

-Daniele Monticelli: Kui otsida internetist informatsiooni Franco «Bifo» Berardi kohta, võib leida, et sa oled «meediateoreetik», «marksist», «kirjanik», «filosoof» ning «itaalia kultuuri propageerija». See on kahtlemata kõik omamoodi tõsi, ehkki ma ise defineeriksin sind lihtsalt kui mõtlejat ja aktivisti või mõtlejat-aktivisti, selleks et rõhutada sinu teoreetiliste huvide suurt ulatust ning teooria ja praktika lahutamatust sinu töödes. Sinu mõtte juured leiduvad 1968. aastal alanud ja 1970. aastate vältel välja kujunenud massilistes protestiliikumistes.

Tegemist oli erakordse ühiskondliku aktiivsuse ajastuga, millal USAs, Lääne-Euroopas ja mujal maailmas töötati välja hiliskapitalistliku ühiskondliku korralduse radikaalne kriitika ning üritati tegevustes seda korraldust muuta. Tänapäeval vaadatakse sageli tagasi sellele ajastule kui – olenevalt seisukohtadest – kahjuks või õnneks ebaõnnestunud revolutsioonile. Kuidas sa ise hindad 1968. aasta poliitilist ja mõttelist pärandit ja kuidas see peegeldub sinu praeguses töös?

Franco «Bifo» Berardi: Minu meelest elame jätkuvalt 1968. aasta ajastus, sest siis algas protsess, mis võib olla poliitilisest aspektist küll lõppenud, kuid kestab antropoloogilisel ehk meie kui tänapäeva maailma elanike mõtte- ja käitumismallide tasandil. Ma nimelt pean 1968. aastat hetkeks, kui esimest korda inimkonna ajaloos tõuseb mässavate tudengite näol esiplaanile see uus inimtegevuse liik, mida ma nimetan «kognitiivseks tööks». Esimest korda pole nimelt võitluses enam oluline ainult palga ja sotsiaalpoliitiliste jõudude vahekorra küsimus, vaid teadmiste staatus ja roll sotsiaalse tootmise ja võimu jagamise protsessis.

Pole siis ime, kui me avastame, et – nagu väitab California kommunikatsiooniteadlane Fred Turner oma raamatus «From Counterculture to Cyberpunk» – Silicon Valley põlvkonna tekkimine seostub otseselt Berkely Ülikooli 1964.–65. aasta free speech’i liikumisega, mida võib pidada 1960ndate lõpu ülemaailmse protestilaine avapauguks. Steve Wozniak, kes on World Wide Webi arendamisel olnud märksa olulisem kuju kui Steve Jobs ja Bill Gates, tuli otse Berkeley free speech’i liikumise ridadest. 1968. aasta ei lõppenud Pariisi maibarrikaadidel, vaid see jätkub Silicon Valleys ning igal pool, kus teadmise küsimus tõuseb sotsiaalsetes protsessides kesksele kohale. Seepärast sarnaneb 1968. aasta inimajaloos pigem 1492. ehk Ameerika «avastamise» kui 1917. ehk Vene revolutsiooni aastaga. Tegemist pole muutusega poliitilise võimu vormides, vaid teadmiste kohas inimkonna taastootmise protsessides. Oluline on siinkohal tehnoloogiline innovatsioon, antropoloogiline muutus ja visioon uutest võimalikest maailmadest.

-D. M.: 1968. aasta üliõpilased paljastasid ja kritiseerisid teadmiste rolli kapitalistliku süsteemi ja sellest tuleneva ühiskondliku korralduse taastootmises. Sa seostad seda kriitikat uue kognitiivse töö ja digitaalse pöörde esiletõusuga. Ehkki möönad oma töödes, et alates 1980. aastatest langevad kognitiivne töö ja digitaalne pööre Thatcheri ja Reagani ajastu ning globaliseerumise protsessi mõjul järjest kindlamalt uusliberalistliku kapitalismi loogika haardesse.

F. B.: Küsimus on teadmiste ja tehnoloogiate suhtest nende sotsiaalse kasutamise viisidega. Tehnoloogia pole kunagi ainult tehnoloogia, vaid poliitiline ja võimu projekt, iha, ettekujutus, hirm, ja veel palju muud. Võtame näiteks Apple’i. Tõeline uuendus pole siin arvuti, mis oli juba olemas, vaid selline arvuti, mis oli spetsiaalselt mõeldud telefonivõrguga ühendamiseks. Jobs ja Wozniak registreerisid Apple’i kaubamärgi 1977. aastal. Samal aastal avasime mõnede sõpradega Bolognas Radio Alice’i, Itaalia esimese vaba piraatraadiojaama, mille eesmärk oli telefonivõrgu kaudu panna inimesi ise saateid kujundama ja aruteludes osalema. Need on kaks erinevat näidet uuest «võrgu» mudelist, mis sellel ajal hakkab kujunema ja milles me praegu iga päev elame.

Võrk pole iseenesest hea ega halb. See võib töötada vōrdse, horisontaalse teadmiste ja hüvede jagamise vormina, millel on suur autoriteedivastane ja demokratiseeriv potentsiaal, kuid see võib muutuda ka totalitaarse võimu kõikehaaravaks vahendiks. Me pendeldame selles alternatiivis, kuid ütleksin, et praegu kipub domineerima autoritaarne ja invasiivne võrgukasutus. Näiteks mobiiltelefon, mida taskus kanname, pole niivõrd võimalus maailmale avanemiseks kui pigem vahend meie elu koloniseermiseks reklaamiga ning meie harjumuste ja soovide jälgimiseks. Oleme sellest uuest ajastust näinud alles algust ja raske on öelda, mis suunas võivad asjad veel areneda.

-D. M.: Sellise uue ajastu töötaja kirjeldamiseks kasutad sõna «kognitaarlane», mis seostub vana «proletaarlasega» ja ka vastandub sellele. Mida kognitaarlane ja proletaarlane jagavad ja mis neid eristab?

F. B.: Alustame analoogiast. Marxi kirjelduse järgi on proletaarlane see, kes ei oma midagi muud kui oma tööjõudu, mis on peamiselt füüsiline jõud. Mitte sellepärast, et töölisklassil poleks aju olnud, vaid seepärast, et tööstuslik tootmisprotsess seda ei vajanud ja jättis selle kõrvale. Kognitaarlast võib samuti kirjeldada kui kedagi, kes ei oma midagi muud kui oma teadmisi.

Milline on siis tema isiklik ja sotsiaalne kogemus? Esiteks on tema vabaduse potentsiaal palju suurem kui proletaarlase oma. Kognitaarlane teab või vähemalt on omandanud oskusi ja tehnikaid teadmiste omandamiseks. Sellest vaatepunktist on massiharidus olnud 20. sajandi suurim sotsiaalne revolutsioon. Mis aga juhtub kognitiivses tootmises? See, et inimese olulisim, liigispetsiifiline omadus ehk mitte tema füüsiline, vaid intellektuaalne võime siseneb otse tootmisprotsessi.

See tähendab, et töö ekpluateerimine, mis on kapitalistliku süsteemi lahutamatu osa, ei toimu enam pelgalt füüsilise jõu, vaid kõigepealt meie närvisüsteemi võime arvel, sest just viimane võimaldab kognitsiooni ja teadmist. Seepärast pole ekspluateerimise tagajärjeks tänapäeval ainult sotsiaalne ebavõrdsus ja sageli vaesus, vaid ka – ja eelkõige – psüühiline kannatus. Arvan selles mõttes, et meie intellektuaalsete võimete allutamine tootmise protsessile seostub väga otseselt psühhopatoloogiaepideemiatega, mis levivad kogu maailmas. Peame sellele pöörama tähelapanu nii antropoloogilisest kui ka sotsiaalsest ja poliitilisest vaatepunktist.

-D. M.: See psüühiline kannatus tundub tihedalt seonduvat lõhega, mida kognitiivne töö tekitab meie mõistuse ja keha vahel – ja kehast rääkides ei mõtle ma siinkohal mitte ainult füüsilisele jõule, vaid ka emotsioonide, tunnete ja afektide allikale. Kõik see, mida oleme teisisõnu harjunud pidama oluliseks inimestevahelistes suhetes, tundub tänapäeval olevat sattunud väga tugeva löögi alla.

Mind alati üllatab ja kurvastab näha inimesi, kes istuvad «koos» ühe laua taga, kuid selle asemel, et üksteisega suhelda, suhtlevad kõik eraldi oma telefonidega. Justkui peaks inimestevaheline kommunikatsioon ilmtingimata käima tehnoloogiliste seadmete vahendusel ja toel. Tundub, et võrk, mis ühendab meie ajusid, eraldab samas meie kehi, kaotades niimoodi kommunikatsiooni olulisi emotsionaalseid ja tundelisi aspekte, mis eeldavad kohalolu ja füüsilist kontakti. Või asendades neid abstraktsete märkidega – emoticonid, (dis)like’id jne.

F. B.: Just see on tänapäeva psüühilise kannatuse ja võõrandumise tuumik. Ekraani ja võrgu vahendatud kommunikatiivne suhe asendab järjest rohkem näost näkku suhtlemist. Juba väikesed lapsed kipuvad ekraaniga suhtlema sama palju või isegi rohkem kui oma emaga. Suhe emotsioonidega laetud kehade vahel väheneb puhtkvantitatiivselt, kuid pikapeale tekitab see sügavamat, kvalitatiivset muutust inimestes, kes kasvavad elektroonilises keskkonnas. Kuid tehnofoobia pole sellele probleemile õige lahendus. Samamoodi pole mõtet üritada moralistlikult piirata näiteks laste aega arvuti ees. Oluline on olla teadlikud neist muutustest, mis inimese psüühikas toimuvad, ja analüüsida nende sotsiaalseid tagajärgi.

-D. M.: Mis puudutab neid sotsiaalseid ja ka poliitilisi tagajärgi, siis võiks seda keha kõrvale jäämist elektroonilises suhtluses seostada keha tagasitulekuga tänapäeval järjest edukamate Euroopa paremäärmuslike, ksenofoobsete ja rassistlike liikumiste ning parteide retoorikas, kuid ka Donald Trumpi fenomenis USAs. Paistab, et interneti virtuaalse reaalsuse ja digiajastu abstraktsioonide asemel võtab siin keha füüsilisus oma koha uuesti eriti brutaalsel kujul sisse: võõraviha, teise nahavärvi põlgamine, verepuhtuse kultus jne.  

F.B.: Alustame siin telemaatilise võrgu arenguga otseselt seotud globaliseerumise mõjudest. Kahtlemata avardas globaliseerumine enneolematult meie kultuurilisi kogemusi ja tarbimisvõimalusi. Kuid samas on sellel olnud ühiskonna paljude gruppide jaoks dramaatilised tagajärjed. Praeguste Euroopa palgatöötajate tingimused ja elustandard on eriti tööstuses üldjuhul halvemad, kui need olid 20 aastat tagasi, ja see on selgelt seotud turgude üleilmastumisega.

Milline on tööstus- ja üldisemalt palgatöötajate reaktsioon? Nad hakkavad toetama poliitilisi jõude, millel on selged fašistlikud jooned, nagu juhtub nii Poolas ja Ungaris kui ka Austrias, Itaalias või Prantsusmaal. Maailmale avamise varjuküljeks hakkab seega kujunema sulgumine teise, võõra eest, keda tajutakse eksistentsiaalse ohuna ja konkurendina tööturul. See on võõraviha sotsiaalne aspekt.

Kuid on ka sügavam aspekt, mis on seotud keha kui emotsioonide ja afektide allikaga. Me liitume Facebookiga, kus meil võib tekkida 5000 sõpra, kuid meie suhted nendega on virtuaalsed ja abstraktsed. Teise keha muutub meie jaoks järjest kaugemaks, tundmatuks, ebamugavaks, lausa ebameeldivaks.

Seepärast valmistab võõraga kohtumine järest rohkem kohmetust ja põlgust. Me oleme unustanud selle olulise suhtlusvahendi, mida nimetatakse empaatiaks, ehk oskuse vahetult tunda teise naudingut ja valu. Teise keha võõrasus põhjustab tänapäeval nii erinevaid nähtusi kui ka seksuaalset psühhopaatiat, mis levib eriti noorte hulgas, enesetappe, mille arv on Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel viimastel aastatel üle maailma kasvanud 60 protsendi võrra, ning depressiooni, millest hakkab saama meie sajandi haigus.

Ja loomulikult rassism, mis tuleb tänapäeval tagasi ootamatu agressiivsusega. Donald Trump, kes käib ringi, rääkides, et tal on pikk türa, et tema konkurentide naised on litsid ja Mehhiko immigrandid kurjategijad ja vägistajad, on kõige selle parim kehastus. Ja see, et temast ilmselt Ühendriikide presidenti ei saa, ei tähenda, et see kõik sellega lõpeks.

-D. M.: Mulle tundub, et sellised murettekitavad protsessid tulenevad sotsiaalsel tasandil oluliste alternatiivide puudumisest ja seega ka poliitika ja demokraatia lõpust, vähemalt selles vormis, kuidas läänemaailm on üritanud neid 20. sajandil mõtestada ja praktiseerida. See on mu meelest eriti selge kahes kriisis, millega Euroopa on pidanud viimastel aastatel silmitsi seisma: võla- ja põgenikekriis.

Põgenikekriis seostub otseselt mainitud raskusega luua ja mõtestada meie suhteid võõra kui füüsilise ja sotsiaalse kohalolijaga. Tagajärjeks on laagrite kui kinnipidamise ja eraldamise vahendi taasilmumine Euroopas, uute müüride kerkimine riigipiiridel ja Vahemere muutmine hiiglaslikuks ühishauaks. Võlakriis näitab aga praegu, juhul kui me polnud seda enne märganud, kui absurdne on veel rääkida demokraatiast hetkel, kui Euroopa finantsdiktatuur sõidab lihtsalt üle Kreeka ja teiste liikmesriikide rahvaste suveräänsusest.

Kaks kriisi siinkohal põimuvad, sest just demokraatliku suveräänsuse dramaatiline kahanemine avab tee paremäärmuslikule demagoogiale. Kui Brüsseli diktaadid ei tee midagi muud kui toidavad selliseid hävituslikke reaktsioone, siis tundub, et ainus efektiivne alternatiiv seisneks reaalse demokraatia ja poliitika tagasitoomises Euroopa otsustusprotsessidesse.

F. B.: Võtame näiteks Poola juhtumi. Seda ülistati kui riiki, mis rakendas kõige otsekohesemalt uusliberalismi doktriini. Siiski on Poola töölise palk poole väiksem kui Euroopa keskmine, lammutatakse hoolsalt sotsiaalsete teenuste ja hoolekande süsteemi, töötus kasvab ja poolakad emigreeruvad massiliselt.  Mis siis juhtub? Kaczyński Õigluse ja Õiguse Partei, mis viis ise edukalt läbi majandusreformid, hakkab kahetsema ja esineb valimistel Euroopa-vastase platvormiga, sest «Euroopa näljutab meid».

See juhtus pärast Kreeka krahhi, kus riigile peale surutud kasinusmeetmed mitte ainult ei hävitanud demokraatiat, vaid vaesestasid suurt osa kreeka rahvast. Ja hirmunud Poola rahvas valib just Õigluse ja Õiguse Partei, kes lubatud sotsiaalpoliitika elluviimise asemel hakkab siis hoopis Poola põhiseaduslikku süsteemi lammutama, allutades kohtuvõimu valitsusele, seades kahtluse alla abordiõiguse jne. Ja Poola tööliste palgad ei hakka ilmselt kiiremini kasvama ega sotsiaalsed teenused paranema. See, mis läheb läbi, on pigem autoritaarne, rassistlik poliitika ja piiride sulgemine. Analoogne stsenaarium hakkab realiseeruma ka mujal Euroopas. Ida-Euroopast oleme jõudnud juba Austriasse ning järgmine on ilmselt Prantsusmaa, kus Hollande’il saab olema väga raske Marine Le Penile järele jõuda.

Kokkuvõttes on võlakriis põhjustanud poliitilise demokraatia hävingut, mis omakorda tähendas rahva sotsiaalse jõu olulist vähenemist; ainus poliitiline jõud, kes julgeb seda kõva häälega öelda, on populistlikud paremäärmuslased, kes saavutavad sellega kõikjal valimistel enneolematu edu. See on tänapäevane olukord. Kas see seostub selle antropoloogilise muutusega, millest me alguses rääkisime? Loomulikult, sest tehnoloogilisel ja tootmise tasandil on globaliseerumisprotsessi eelduseks olnud võrgu levik, nagu ka enne mainitud sai.

Mis me siis teeme? Kas piirame internetti ja laiemas mõttes võrgustumist, selleks et tagasi minna rahvusliku isolatsiooni «ilusasse maailma»? See poleks mitte ainult kurb ja tohutult vaesestav, vaid on lihtsalt absoluutselt võimatu. Oleks vaja pigem välja töötada adekvaatseid viise kasutamaks neid erakordseid võimalusi, millest oleme seni kogenud pigem valusamat osa. See pole poliitiline, vaid kultuuriline, ja ma ütleksin, isegi psühhoterapeutiline küsimus.

Seepärast ma ei usu, et võiks saavutada lahenduse, valides kas parem-, vasak- või keskparteisid. Vaja on pigem mentaalset revolutsiooni, mis puudutaks peale kultuurilise ja psüühilise ka sotsiaalset ja tootmise aspekti. Kui siiamaani oleme kogenud pigem vaesestumist, mida tehnoloogiline revolutsioon on kaasa toonud, on oluline praegu küsida, milline rikkus on selles peidus ja kuidas oleks võimalik seda rikkust avastada ja vabastada.

Tagasi üles