Eksklusiivsed intervjuud: Jamie Lannister sureks vanadusse, kui lastaks

Taani näitleja Nikolaj Coster-Waldau, kes kehastab populaarses telesarjas «Troonide mäng» Jamie Lannisteri, ütleb spetsiaalselt Postimehele tehtud intervjuus, et sellest tuleb sarja kõige jõulisem hooaeg.

-«Troonide mängu» kuuenda hooaja alguses tundub, et naistegelased on endiselt alles, aga mehi jääb aina vähemaks… Milline on teie tegelaskuju saatus?

Ma usun, et stsenaristidele meeldivad naised rohkem – nii lihtne see ongi. Aga Jamie, jah, tema läks eelmisel hooajal Dorne’i ja pidi tagasi tooma tütre Myrcella, ja nüüd on ta olukorras, kus ta peab, jah, lapse emale tagasi tooma hoopis tema surnukeha. See on lihtsalt kohutav! Ja siis ühe üürikese rõõmuhetke saab ta, kõigest hetke, kus ta lõpuks ütleb oma lapsele, et tead, mina olen sinu isa, ja tütar vastab nii südamesse minevalt, et ma tean ja olen selle pärast õnnelik, ja mees on nii rõõmus (naerab) – ja siis tütar sureb. Miski ei kesta igavesti.

Nii et ta peab loomulikult ajama asju oma õega ja siis veel kogu see olukord Kuningalinnas, kus on religioosne ülestõus, ususõdalased, Ülemvarblane, terve uus võimusüsteem, milles ta peab navigeerima. Ja neil on alles veel ainult üks laps, kes on juhtumisi kuningas ja teismeline ega ole üldse valmis selliseks surveks, ja pealegi ta veel armastab, mis teeb asja palju raskemaks.

-Milline tulevik siis ees ootab?

Nüüd jõuame spoilerite maailma ja neid ei taha ma siin küll pakkuma hakata. Nii et ma saan ainult spekuleerida. Ma usun, et kui Tywin Lannister – kes oli nii võimas suguvõsapea – on läinud, siis läheb asi huvitavaks, sest perekond ja õde, kes on harjunud kõike kontrollima ja võimul olema, äkitselt enam ei ole ja ei tea, kuidas uues olukorras hakkama saada. Ma pean silmas seda olukorda Ülemvarblasega: Lannisterid on ju olnud harjunud, et kui miski muu ei aita, siis saavad nad end olukorrast välja osta, ja nüüd on nad silmitsi tegelasega, kes ütleb, et teda varandus ei huvitagi, te lihtsalt ei meeldi mulle ja ma tahan teist iga hinna eest lahti saada. See on keeruline värk, täitsa teisest perspektiivist suhtumine.

Nii et üks asi on see, mida võib loota, et nad teevad, ja teine asi, mis tegelikult juhtub, ja mu meelest üks neist hooajaeelsetest reklaamklippidest oligi selline, kus oli Cersie, kus keegi küsitles teda ja ütles, et kui sa meie tahtmise järgi ei tee, siis on valida vägivalla või alistumise vahel, või midagi sellist, ja tema valis vägivalla. Nii et me natuke teame, mis suunas tema asjad liiguvad, ja ma ei ole kindel, et see on suund, kuhu Jamie tahaks minna.

Kui Jamie ütleb, et oleme ainult meie – sina ja mina –, siis ma usun, et ta püüab Cerseile selgeks teha, kui eksiteel ta on; ta soovib vana Cerseid tagasi saada, ja lubab teha kõik, et Cerseil oleks kõik hästi, ja ma ei usu, et ta sooviks selle juures kogu muu maailma hävitada, aga ei ole ju midagi hullemat, kui näha armastatud inimest piinlemas, see on lihtsalt kohutav. Ja muidugi ta tunneb end süüdi.

 

Nikolaj Coster-Waldau «Troonide mängu» kuuenda hooaja võtetel Jamie Lannisterina.

-Kui minna sügavamale «Troonide mängu» maailma, siis seal valitses kogu aeg loosung «Talv on tulekul», aga nüüd on uus loosung «Surnud on tulekul», mis paistab tähendavat uut suunda. Mida teie sellest arvate?

Ma usun, et see tähendab, et me oleme nüüd jõudnud lõppmängu. See, mis edasi juhtub ja millal võib loota, et kõik mõistavad, et me ju muudkui võitleme omavahel... aga kui sarja hoolikalt jälgida, siis on teada, et seal on oht, mis on tugevam kui keegi meist, ja ma loodan – ma ei tea, aga ma loodan –, et ühel hetkel nad mõistavad, et peavad ühendama jõud ja seisma õlg õla kõrval, sest muidu kaotavad kõik, ja siis, ma usun, tuleb juba igavene talv.

-Te olete taanlane ja sarjas on neid teisigi, kõige värskemana Pilou Asbæk, kes mängib Euron Greyjoyd. Miks on taanlased järsku nii populaarsed?

See tundub nii loomulik… noh, minu meelest nad lihtsalt ongi head näitlejad. Nina Gold, kes on näitlejate valiku eesotsas, oskab neid üles leida ja nii ongi juhtunud, et… meid on kuuendal hooajal kaks. Ma ei tea, miks see nii on, aga see meeldib mulle.

-Sarjas on ennustusi ja läbikukkumisi ja kõike muud. Hakkamata siin midagi ette ütlema või liiga süvitsi minema, jääb mulje, et Jamie leiab kannatuste kaudu (vana) iseenda. Kas me võime siis oodata mõningaid huvitavaid käike?

Noh, ma usun, et ta peab nüüd esile astuma, sest isa ju enam ei ole, venda enam ei ole, on ainult õde ja Jamie on alati temaga. Isegi sarja päris esimeses osas ta ütleb, et teeb seda kõike armastuse nimel, kui tõukab poisi aknast välja, aga minu jaoks on alati põhimõtteliselt olnud tähtis just see, kes ta on ja et ta teeb kõik, mis tema võimuses, inimeste heaks, keda ta armastab.

Nüüd on Cersei ainsana alles koos Tommeniga ja ma ei usu, et ma midagi reedaksin, kui ütlen, et ta annab endast kõik, et neid aidata ja et neil ikka kõik hästi läheks. Kas see tal ka õnnestub, on juba iseasi. Aga minu meelest ei ole ta kunagi olnud teistsugune, ta on ikka üks ja seesama ja minu meelest on see kogu tema tegelaskuju alus.

Kui me kohtusime algul Lannisteridega, siis nad olid nagu Starkide vaenlased ja nemad olid pahad ja Starkid head, aga siis järgmistel hooaegadel saime nende kohta aina rohkem teada ja ka Starkid tegid igasuguseid kohutavaid asju, aga eks ta nii ole – on alati olnud –, et igas sõjas kirjutab ajaloo kokku ikka vallutaja, võitja.

-Kas see muudab palju, et peate nüüd edasi tegutsema puhtalt stsenaariumi põhjal, mitte enam George Martini raamatute järgi? Kas see tekitab teistsuguse õhustiku?

Ma ei tunne, et midagi väga teistmoodi oleks. Suurim erinevus on see, et on täitsa tore, et ei pea loo arengut arutama inimestega, kes on raamatuid juba lugenud ja tunnevad puudust millestki, mis on välja jäetud, või ootavad midagi kindlat. Mu meelest on täitsa lahe, et kõik võivad sarja võrdsetel alustel nautida.

Kui ma seda hooaega vaatan, siis ma usun, et see tuleb kõige jõulisem hooaeg, ja ma ei ütle seda mitte seepärast, et seda öeldakse iga aasta, vaid ma tunnen tõepoolest, et siin on midagi. Ma arvan, et see on seotud loo iseloomuga ja sellega, et me läheneme lõpule, ja oleme erinevad liinid välja mänginud ja nüüd peame hakkama neid kokku tõmbama ja kõik tegelaskujud  on teada. Ja ma ei usu, et sel hooajal tuleb tegelasi kuigi palju juurde, nii et kõik on nagu kuidagi tihedam.

-Kuidas te tulete toime oma südametemurdja staatusega? Kas peate seda ärritavaks või olete rahul või on see lausa tore ja meeldiv?

Sellega ei tule ma üldse kuidagi toime, isegi ei tea, kuidas peaks tulema, ega mõtle üldse selle peale. Ja ma olen nüüd juba vana mees ka (45-aastane – toim).

-Mida teie abikaasa sellest arvab?

(Naerab.) No seda peaks tema käest küsima. (Nikolaj Coster-Waldau on abielus grööni laulja ja näitleja Nukâkaga – toim.) Ausalt öeldes ma usun, et tema peab seda ärritavamaks kui mina ise. Aga ma tahan öelda, et kõik need asjad, neil ei ole tegelikult minu endaga midagi pistmist, need on seotud sarjaga. Sarja edu, eks see, jah, annab ka mulle ennast tunda, aga ma usun, et igaüks, kes oleks minu tegelast mänginud, oleks sattunud samasse olukorda, ja see on üks kummaline asi. Aga ma ei vaevu sellele liiga palju mõtlema ega aega raiskama.

-Kas te olite juba koolis populaarne poiss?

Ei. (Naerab.) Koolis ma populaarne ei olnud. (Naerab.) Ma ei mõtle sellele liiga palju. Ma ei usu, et see oleks oluline. Ma arvan, et mida me ka ei teeks, siis kui olla ajakirjanik või publik, me üritame inimesi lahterdada, et lihtsam oleks, aga see, et keegi kuhugi on lahterdatud, ei tähenda veel, et sa ka enda arvates selles lahtris oled, vaid see on rohkem nagu teiste jaoks oluline.

Nii et jah, kui keegi midagi kirjutab, las ta siis kirjutab, aga mina ei ole sugugi kohustatud sellega nõustuma või sellega isegi arvestama. Nii et jätkem see lahter rahule: see on üks väga tore lahter, kohe kaunis teine, aga mind seal ei ole.

 

Nikolaj Coster-Waldau

-Kui te peaksite sarjas surema, siis milline see surm teie arvates tuleb?

Vanadussurm. Vähemalt nii ma loodan. Ma kahtlen küll, et nii juhtub. Aga tore oleks, kas pole? Kogu see praegune värk, jah, ma olen päris kindel, et Jamie ei kesta lõpuni välja. Ma olen juba nii kaua sarjas mänginud ja natuke nagu tahaksin juba lõpuni vastu pidada ja seepärast mõtlen sageli, mis edasi juhtub. Aga jah, ma Jamie püsimise peale raha ei paneks.

-Kas te olete seda ka stsenaristidega arutanud?

Ei, nad on algusest peale kõike külma kõhuga võtnud ja selgeks teinud, et selliseid asju nemad ei aruta. Sa võid ju püüda neilt vihjeid saada või ise anda, aga nemad lihtsalt ei tule kaasa. Jah, ma olen igasugu asju proovinud, aga ei midagi. Kui sind välja kirjutatakse, siis kirjutatakse, ja kõik.

-See on nii vaimustav, et selline sari saavutas inimeste seas kohe nii suure vastukaja ja kõik tahavad viimsetki kui üksikasja teada saada. Aga millised sarjad olid siis, kui te üles kasvasite, sellised, mis teid köitsid, mis naelutasid hooaegade kaupa teleri taha?

Esimene, mida ma lapsena mäletan, oli Billy Crystali «Seep». Mul on see meeles, ma armastasin seda. Hiljem oli üks Taani sari, mis oli Taani televisioonis nagu Püha Graal, pealkirjaks «Matadoor», ja see meeldib mulle tänini. Ja siis veel «Hill Street Blues». Need olid suured tegijad, kui ma üles kasvasin.

-Te olete nüüd sarjas kaasa teinud viis hooaega ja kuues on alanud. See on saanud väga tuntuks, aga kui te fännidega suhtlete, siis mille vastu nemad kõige rohkem huvi tunnevad? Kas nad tahavad teada sündmuste käigu või millegi muu kohta?

Nii ja naa, mõned inimesed ikka tahavad midagi sinu kohta teada saada. Või siis ka mitte. Aga jah, nad tahavad teada saada sinu kohta ja siis tahavad nad teada saada ka seda, millised on teised näitlejad. See on täiesti normaalne. Igasuguseid küsimusi esitatakse, nagu kuidas on võtetel ja nii edasi.

Tegelikult on huvitav, kuidas telerivaatamine on viimase viie aastaga põhjalikult muutunud. Juba see, et me striimime ja nii paljud inimesed vaatavad sarju ja kõike sellist internetist ja vaatavad kohe tunde järjest ja tekivad fännide kogukonnad ja kuidas see kõik on nišivärgist muutunud väga tõsiselt võetavaks… Järsku on tekkinud väga palju inimesi, kes arutavad ja vestlevad sarjadest, tahavad teada igat üksikasja.

-Kas te mõnikord stsenaariumi peale vihastate ka?

Oo jaa. Mõnikord lähen internetti ja näen, et inimesed ärrituvad ja vihastuvad kohe palju, mis on tore, sest seda me ju soovimegi, et inimestel oleksid sügavad tunded. Kindlasti on sarjas olnud päris palju neid hetki, kui on juhtunud midagi, mis on tekitanud ägedat vastukaja ja palju arutlusi, ja mu meelest on see suurepärane, sest see tähendab, et inimesed tunnevad huvi ja hoolivad. Mõnikord tekib tunne, et nüüd nad viskavad puldi minema ega vaata sarja enam kunagi – kuni järgmise pühapäevani.

-Sarjas teeb kaasa taanlasi, norralasi, rootslasi. Kas teil on mingi skandinaavlaste klubi ka? Saate te omavahel ikka kokku?

Tore oleks. Mulle meeldiks Max von Sydowiga koos olla. Aga ei, me oleme lihtsalt sarja näitlejad ja viibime sageli koos, eriti Belfastis võtetel ja Hispaanias; sel aasta olime pikalt Hispaanias. Tore oleks jah, aga ei, meil ei ole oma skandinaavlaste klubi. Võib-olla peaksime selle looma.

-Ütlesite, et ei olnud koolis kuigi populaarne, aga mis siis hiljem juhtus, mis muutus? Kas naised, kes teist enne välja ei teinud, nüüd teevad?

(Naerab.) Ma olen kaheksateist aastat abielus olnud, nii et nende mängudega ma ei ole tegelenud, kohe üldsegi mitte. Millega ma olen täitsa rahul. Ma mäletan oma esimest näitlejaotsa, milleks oli taani film «Öövaht» (Coster-Waldau kehastab Ole Bornedali 1994. aasta põnevikus tudengit, kes töötab öösiti morgis valvurina – toim), mis oli Taanis väga edukas. Ja mul on meeles, et kui läksin üksi välja, siis tundus nagu naistega kõik kuidagi lihtsamalt laabuvat.

Aga tuleb aru saada, et siin ei ole midagi pistmist minu endaga, lihtsalt kui näed midagi suurepärast, siis kannad selle ka näitlejale üle ja justkui eeldad, et ta on samasugune, ja siis alati pead muidugi pettuma. Ma ei kanna mõõka ega midagi muud sellist.

-Kui te Taani lähete, kas siis naised viskuvad teile kaela?

Ei visku nad midagi. (Naerab.) Taanis küll mitte, see on väga kodune ja väga vaikne maa, ja ma elan otse Kopenhaagenist põhjas, olen seal juba tükk aega elanud ja kõik teavad mind. See on nagu iga teine koht ja kui inimesed teavad sind isegi väikeses poekeses, siis igasugust jama ei teki ka.

-Kõik paistavad teile tormi jooksvat, kui teid näevad, aga kuidas te ise sellesse suhtute? Ärritab see ka?

Vaadake, mul ei ole midagi selle vastu ja on isegi tore, et inimesed erutuvad. Aga ma usun, et kogu see selfide värk võtab nagu ära isiklikku suhtlemist, et vaataks kas või hetkeks teisele silma. Mõnikord vähemalt tundub nii ja eks ma saan sellest aru: me ju elame sellisel ajal. Aga ega see mulle tingimata meeldima pea, mõnikord tunnedki end siis, nagu oleksid justkui dekoratsioon kellegi teise loos.

-Nii et te eelistate vestelda?

Pole midagi paremat sellest, kui keegi tuleb ja ütleb – jah, seda juhtub ja see on tore –, et teate, mulle see sari väga meeldib, see on suurepärane ja nii tore, et teiega siin kokku sain. Ja ega see selfi tegemine ka hull ei ole, ma ei tee sellest nii välja. Aga selge see, et siis muutub asi raskemaks, kui su ümber koguneb juba palju inimesi. Aga ei ole midagi, elame sellegi üle.

Teeme siis nüüd ühe selfi! (Naerab.)

Inglise keelest tõlkinud Marek Laane

 

Nikolaj Coster-Waldau

ELULOOLIST

Nikolaj Coster-Waldau

45-aastane taani filminäitleja

Esimene filmiroll oli Ole Bornedali põnevikus «Öövaht» (1994), kus ta kehastas tudengit, kes hakkab õppimise kõrvalt tööle morgi öövahina

Esimene Hollywoodi roll oli 2001. aastal Ridley Scotti filmis «Allatulistatud Black Hawk», kus ta mängis seersant Gary Gordonit

Mänginud filmides «Egiptuse jumalad» (2016, rež Alex Proyas), «Teine võimalus» (2014, rež Susanne Bier), «Tuhat korda head ööd» (2013, rež Erik Poppe), «Unustus» (2013, rež Joseph Kosinski), «Peakütid» (2011, rež Morten Tyldum), «Tulemüür» (2006, rež Richard Loncraine), «Taevane kuningriik» (2005, rež Ridley Scott)

«Troonide mängus» teeb kaasa alates 2011. aastast

Elab Taanis Kongens Lyngby väikelinnas ja on abielus grööni näitleja ja laulja Nukâkaga, kellega tal on kaks last

 

Sophie Turner «Troonide mängus» Sansa Starkina

Sophie Turner leiab, et «Troonide mäng» on feministlik

-Teie tegelaskuju Sansa Starki on iseloomustatud ohvrina, keda on pidevalt, kõigi nende hooaegade jooksul halvasti koheldud. Kui raske on olnud seda omaks võtta?

See on… see võib olla üsna raske, sest sa oled 13, 14, 15 aastat vana ja… Ma arvan, et ma olin 14, kui minu tegelaskuju üritati esimest korda selles sarjas vägistada, ja seda on natuke liiga vähe, et lasta ennast ülepea sellistesse olukordadesse panna. Teiselt poolt valitseb sellises eas ka teatav hoolimatus enese suhtes: sa lihtsalt paned end sellisesse olukorda ega mõtle sellele liiga palju. Nii et selles mõttes oleks mul seda stseeni ehk praegu raskemgi mängida (kui «Troonide mängu» võtted algasid, oli Sophie Turner 13-aastane, praegu 20-aastane – toim), et ma süüviksin sellesse ja oma emotsioonidesse kindlasti rohkem kui siis. Siis oli see lihtsalt mäng. Aga muidugi jääb see kusagile sinu sisse.

Sophie Turner Foto: AFP / Scanpix

-Mida teie fännid, iseäranis naisfännid, Sansa kohta ütlevad – selle kohta, et ta on muudetud objektiks ja sobib pigem antifeminismi näiteks?

Naisfännid? Mitte palju tegelikult. Nad ütlevad arvatavasti, et… ma ei ole nende lemmiktegelane (naerab), ja nii see tegelikult ongi. Ma mõtlen, et naistele see seriaal meeldib muidugi, ja meeldib sellepärast, et… Ma usun, et paljud inimesed – ja see ei ole ilmselt populaarne seisukoht –, aga paljud naised ütleksid, mina sealhulgas, et see on feministlik seriaal. Selle sarja naistegelased peavad ületama… seal on nii palju sotsiaalseid piire juba ainuüksi tolle ajastu kontekstis, aga tegelased ületavad neid sellele vaatamata, mis on ju tegelikult väga haruldane selle aja kohta. Nii et jah, ma usun, et see on hoopis üsna feministlik sari ja sellepärast see naistele meeldibki.

 

Emilia Clarke «Troonide mängus» Daenerysena

Emilia Clarke hoiatab telerite plahvatamise eest

-Te olete õige inimene, kelle käest küsida: miks meile nii väga draakonid meeldivad?

Ma arvan, et inimestele meeldib lihtsalt eskapism: me kõik tahame reaalsest elust korraks välja saada. Kui sa töötad hommikul kella üheksast õhtul kella viieni kontoris, siis pakub õhtune «Troonide mäng» kõike seda, millest sul puudus on: seal on keerukad võimumängud ja huvitavad karakterid ja põnev lugu koos fantastikaga, nii et kujutlusvõime hakkab kohe tööle. See ongi see.

-Mida tähendab teile isiklikult kuuenda hooaja loosung «Surnud on tulekul»?

Emilia Clarke Foto: AP / Scanpix

See on nagu kliima soojenemisega. Me kõik muretseme sellepärast, aga mitte üleliia palju, aga siis ühel hetkel muutub see reaalsuseks, ja see on just see maailm, see olukord, kust me ennast «Troonide mängus» leiame. Daenerysele tähendab see tunne muidugi midagi muud kui teistele, põhjale lähemal elavatele tegelastele, aga ka tema tajub ähvardust, mis selles on ja mis sunnib sarja tegelasi lõpuks vastu võtma nende elu muutva otsuse.

Nii et ma oleksin üllatunud, kui inimeste telerid ei plahvataks (naerab) sellest pingest ja intensiivsusest, mida kuues hooaeg sisaldab.

 

Maisie Williams «Troonide mängus» Arya Starkina

Maisie Williams eelistab selfile jutuajamist

-Ma ei tea kedagi, kes ei tahaks Arya Starkiga selfit teha. Kuidas te ise sellesse suhtute?

Maisie Williams Foto: Jennifer Graylock/Jennifer Graylock/Sipa USA

Mul ei ole selfide vastu midagi. Mulle ei meeldi lihtsalt, kui see ongi kõik, mida inimesed tahavad – teha üks selfi, et näidata oma sõpradele, et nad on sinuga kohtunud. Ma ei tea… mulle meeldib minna ja hoopis juttu ajada, iseäranis siis, kui tegu on inimesega, keda ma austan… mitte selfit teha.

-Nii et parema meelega ajaks Maisie Willams hoopis juttu?

Muidugi. Aga ainult siis, kui teine seda soovib. Paraku… Kui ma Inglismaal näiteks koos  sõpradega välja lähen ja kui keegi tuleb juurde ja küsib, kas ta võib koos minuga pilti teha, ja ma vastan, et tegelikult ma ei tee selliseid asju, aga kas ta tahaks selle asemel hoopis koos minuga ühe joogi võtta või midagi, siis… ei osata järsku vastata ja tormatakse hoopis minema. Vaat see ajab mind segadusse. Aga igaühele oma.

 

Sarja «Troonide mäng» uus hooaeg põhineb originaalstsenaariumil.

Raamatust sai menukas seriaal

Ameerika kirjaniku George R. R. Martini (GRRM) eepilise fantaasiaheptaloogia «Jää ja tule laul» esimene raamat «Troonide mäng» ilmus täpselt 20 aastat tagasi. Sellega püstitas GRRM endale fantaasiakirjanduse maailmas monumendi, mille vari on pikkuselt ja sünguselt võrreldav teise selle žanri gigandi J. R. R. Tolkieni (JRRT) omaga ja mitmes aspektis isegi ületab selle.

Fantaasiakirjandus murdis peavoolu meelelahutusse selle sajandi alguses, aastal 2001, kui tuli linale Peter Jacksoni lavastatud JRRT «Sõrmuste isanda» esimene film. Vaid 281 miljoni dollari suuruse eelarvega film teenis kokku peaaegu kolm miljardit dollarit ja kõigile sai selgeks: fantaasia pole mitte vinniliste nohikute veider hobi, vaid fantastiline ärivõimalus.

Jacksoni filmide edu valguses otsis HBO «Jää ja tule laulu» seriaaliõigused ja vajutas õiget nuppu. Praegu on sarja kuues hooaeg just poole peal ning tegemist on maailma ühe kõige edukama ning kindlasti kõige enam piraaditud telesarjaga. Sarja edu võib seletada mitme faktori kokku langemisega.

Esiteks oleme näinud viimase poole tosina aasta jooksul teleseriaali kui žanri olulist uuenemist, mis mõistagi on alguse saanud televisiooni sünnimaalt Ameerikast. Legendaarne «Halvale teele» («Breaking Bad») jõudis telekraanidele 2008. aastal ning uuendas teleseriaali tootmise reegleid. 2013. aastal tõi videolaenutusteenus Netflix välja enda toodetud kvaliteetsarja «Kaardimaja», mille peaosas A-klassi filmitäht Kevin Spacey.

Teiseks löövad sarjatootmises kaasa filmimaailma kogemustega tegijad. «Troonide mängu» stsenaristid ja produtsendid (GRRM on konsultant) David Benioff ja D. B. Weiss on varem töötanud filmidega, telemaailmas neil kogemus puudus.

Kolmandaks võimaldab digitehnoloogia vaatajal nüüd kõik hooaja osad ühe jutiga ära vaadata, selle maratoni kohta on isegi termin binge watching. Nii ei veni 10–12-osaline hooaeg enam mitme kuu peale laiali, vaid moodustab ühe terviku. See annab režissööridele ja stsenaristidele loo jutustamiseks hoopis uusi vahendeid. Nii näiteks on Quentin Tarantino näidanud üles huvi teleseriaali lavastamise vastu just sel lihtsal põhjusel, et mitte keegi ei laseks tal teha 10-tunnist filmi.

«Troonide mängu» kuuendal hooajal läheb raamatu ja seriaali sündmustik otsustavalt lahku. See on põhjustanud fännide ja isegi GRRMi ihutoimetaja Jane Johnsoni avalikku nurinat. Minu meelest pole siin küll häda midagi: kui sa armastad nii raamatut kui seriaali, siis nüüd on ühe asemel lihtsalt kaks head lugu, mida põnevusega jälgida.