Siin on su maailma tasakaal...

Režissöör Ken Loach ja tema abikaasa Lesley Ashton on kuulda saanud, et «Mina, Daniel Blake» on võitnud Kuldse Palmioksa. Foto: Reuters / Scanpix

Cannes'i festivali tänavune žürii on otsinud tasakaalu südamevaluga sotsiaalpsühholoogilisi teemasid lahkavate filmide ning meelelahutuse piiridel liikuvate piltide kunstilahenduste vahel.

Briti sotsiaalse realismi klassikuks tituleeritud 79-aastane Ken Loach võttis eile Cannes'is kinoteatri Lumiére laval vastu oma elu teise Kuldse Palmioksa. Peaaegu kõik Loachi teosed, mis on valminud viimase 20 aasta kestel, on esilinastunud Cannes'is. Või siis, vahel ka pigem erandina Berliinis ja Veneetsias. Loachi teosed vääristavad maailma filmikunsti (filme on tal lavastatud poolsada). Ja filme teeb see mitte enam esimeses nooruses filmimees keskmiselt pooleteiseaastase vahega, st et ühe lõpetab ja alustab kohe järgmise ettevalmistamist. Ei sobi vist öelda, et viljakas just nagu Woody Allen, aga miks ka mitte.

Eelmise Kuldse Palmioksa sai briti realist täpselt kümne aasta eest, 2006. aastal 20. sajandi alguse Iirimaale viidud sündmustikuga, Loachi kohta gigantse eelarvega draama «Kesva heljutab tuul» lavastamise eest.

Äsjane, peategelase selget enesedefineerimist ning sellega ka kodanikupositsiooni peaaegu loosunglikult rõhutav «Mina, Daniel Blake» jutustab nn tööstusliku Inglismaa ühes pealinnas, Newcastle'is (Eesti keskkonnas võiks sellele võrdlusjooni otsida ehk Kohta-Järvelt või sealtkandist) elavast Daniel Blake'ist.

See lugu on eluaeg endaga ilusti toime tulnud korraliku puusepa igapäevasest toimetamisest moodsa Britannia sotsiaalkaitsesüsteemis. Oma 60. sünnipäeva eel on mees kaotanud abikaasa ja tervise, ning nüüd, juba taastudes, püüab ta enne pensionikella kukkumist uuesti, selgub et üha tormilisema rutuga nutistuva ühiskonnakaitseparve serva peale ronida. Ega see kergesti lähe, elektroonilise CV olemasolu (või õieti selle puudumine) on sotsiaalkaitse torustikku pääsemise teel kõige kergemini lahendatav küsimus... Ja sellel teekonnal, täpsemini sotsiaalametite koridorides, kohtub David kaht last kasvatava üksikemaga, kes peab samuti tõestama enda olemasolu ja ellujäämisindu. David püüab saatusekaaslast igati aidata...

Väga palju selles filmis paistab olevat otsekui Eesti pealt maha kirjutatud, Briti süsteem on aga ühelt poolt palju rohkem kalestunud, sest on palju kauem toiminud, teisalt on nad pikema ajaloolise kogemusega õppinud paremini mängima n-ö inimlikke mänge, inimese ärakuulamise kohustus on neil juba ametireeglitesse ammu kirja pandud ja ametnikepõlvkondade vahetudes sisse harjutatud.

Seegi Loachi film jõuab peagi Eesti kinodesse, nagu juba mitmed varasemad, näiteks «Inglite osa». Ei söanda ennustada, et niisuguse teemaga film Eesti kinodesse just palju vaatajaid tooks, aga meie  inimestega tegelevate riigiasutuste kollektiivid võiksid «Mina, Daniel Blake´i» linastusi küll ühiskülastustega väisata. Ja erakond SDE, aga miks mitte ka mõni teine korpus, võiks saata oma sõdurid kinno in corpore.

Aga pole mõtet lugejat selle filmiga rohkem hirmutada. Tegemist on ikkagi väärika kunstisaavutusega, mitte mingi ühiskonnakriitilise plakatiga. Just lavastuse meisterlikkus, ülim täpsus ja lakoonilisus ning valusa jutuga alati koos käiv ehtloachilik kirbe huumor ehk lootuse hoidmine n-ö viimase minutini - see on küllap see, mis andis sellele filmile tänavuses Cannes'i võistlusprogrammis teiste nn väikese inimese teemat käsitlevate filmidega võrreldes eelistuse. Jäid ju auhinnata teised võimalikud favoriidid, niihästi Jim Jarmuschi «Paterson», Pedro Almodóvari «Julieta» kui ka vendade Dardenne'ide «Tundmatu tüdruk».

Loach ise ütles oma loominguelu teist Palmioksa vastu võttes Lumiere'i kino laval: «Maailm, milles elame, on praeguseks jõudnud ohtlikku punkti. Neoliberalismiks kutsutud ideede karmis haardes oleme jõudnud katastroofi künnisele.»

Teiste auhindade jagamisel on austraallasest filmilavastaja George Milleri juhitud üheksaliikmeline žürii proovinud leida tasakaalu kriitiliste ja valusateemaliste filmide ning filmikunsti meelelahutusliku eelväe lippu kandva tiiva vahel. Viimaste hulka liigitaksin auhinnatutest prantslase Olivier Assayase lavastatud parapsühholoogilise olmeõudusfilmi «Isiklik poodleja», mingil määral ka kanadalase Xavier Dolani modernse perekonnadraama «Üsna maailma lõpus» ning ka briti lavastaja Andrea Arnoldi retro-road movie «Ameerika mesi».

Üks kõige tõenäolisemaid Kuldse Palmoksa kandidaate, iraanlase Ashgar Farhadi «Müügimees» (filmi nimi on riimitud Arthur Milleri kuulsa näidendi «Müügimehe surm» pealkirjaga) pidi leppima kahe lohutusauhinaga, parima käsikirja ja meespeaosatäitmise eest.

Mõnevõrra üllatav oli filipiini seebiooperitähe Jaclyn Jose osatäitmise pärgamine Brillante Mendoza narkokorruptsiooni käsitlevas filmis «Ma' Rosa». Ka õige mitu teist võistluskava filmide naispeaosalist oleks võinud sama auhinna saada, näiteks prantslanna Isabelle Huppert või brasiillanna Sonia Braga.

Tasakaalustav kogu programmi puudutavate žürii otsuste suhtes on ka rahvusvahelise filmiajakirjanike ühingu FIPRESCI žürii otsus anda parima filmi tiitel sakslanna Maren Ade nukrale komöödiale «Toni Erdmann», mida festivaliedetabelites punkte panevad filmikriitikud pidasid tänavuse Kuldse Palmioksa peafavoriidiks. Eks igale žüriile siis oma, filmiajakirjanike lemmik on «Toni Erdmann», peakohtunike lemmik «Mina, David Blake». Tegelikult on need filmid tänapäeva kuutõbises maailmas edasi liikuvate inimeste kohta käiva filmisõnumi hingekriipiva südamlikkuse poolest koguni sugulased.

CANNES´I FESTIVALI PEAAUHINNAD

Kuldne Palmioks: «Mina, Daniel Blake» (Suurbritannia), rež Ken Loach

Žürii suur auhind: «Üsna maailma lõpus» (Kanada), rež Xavier Dolan

Parim režissöör: ex aequo Cristian Mungiu, «Koolilõpetamine» (Rumeenia), ja Olivier Assayas, «Isiklik poodleja» (Prantsusmaa):

Žürii eripreemia: «Ameerika mesi» (Suurbritannia-USA), rež Andrea Arnold

Parim stsenarist: Asghar Farhadi, «Müügimees» (Iraan)

Parim naisnäitleja: Jaclyn Jose, «Ma' Rosa» (Filipiinid), rež Brillante Mendoza

Parim meesnäitleja: Shahab Hosseini, «Müügimees» (Iraan), rež Asghar Farhadi

Parim lühifilm: «Ajakood» (Hispaania), rež Juanjo Giménez Peña

Filmiajakirjanike ühingu FIPRESCI auhind: «Toni Erdmann» (Saksamaa), rež Maren Ade