Arvustus: uus rattaajakiri on kileviineri nägu

Jalgratta EMi U23 meeste grupisõit.

FOTO: Kalev Saar/Postimees

Tänavu kevadel ilmus uus ja väga oodatud ajakiri «Ma olen jalgrattur» (edaspidi Jalgrattur). 80-leheküljelise ajakirja kaanehind on 4.90 eurot. 

FOTO: Repro

Kellele see ajakiri on mõeldud? Peatoimetaja, staažikas ajakirjanik Vahur Kalmre annab oma juhtkirjas mõista, et kõigile, kes kahel rattal liikumisest rõõmu. Sisu näitab, et ajakiri on  tugevalt kaldu nende poole, kes kasutavad jalgratas spordi-, mitte eluvahendina.

«Jalgrattur» jaguneb sisu poolest kolmeks rubriigiks: Lood, Usutlused ja Kasulikku. Esimeses osas tutvustatakse lugejat maanteerattaspordi superstaaridega: Alberto Contador, Vicenzo Nibali jt. Nimed, keda võib leida ka Postimehe spordirubriigist. Natuke elulähedasem oli lugu, kus oma mälestusi ja kogemusi jagas rattamatkagiid Wend (kes ei luba enda kohta kasutada nime Priit Kuusk). Higilõhna poolest jääb nende vahele jääb lugu 300-kiomeetrisest rattasõidust ümber Rootsi Vätterni järve, mis selgub, on harrastussportlaste seas väga ihaldatud ettevõtmine, stardipiletid müüakse välja loetud minutitega.

Signe Ivaski lugu BMXist on lihtsalt halvasti kirjutatud: kui ma spordialast midagi ei tea, ei huvita mind sissejuhatuseks arutelu, millistele allikatele tuginedes selle algust just täpselt loetakse. Aga just sellele pühendab autor esimesed tuhat tähemärki. Asjatundjale jälle pole seda vaja. Loo algusesse oleks võinud tõsta hoopis Eesti BMX sportlaste isiklikud kogemused ja arvamused.

Kas teie teate, kes on Kalju Koch? Mina sain nüüd uuest ajakirjast teada (kolmedel maailmameistrivõistlustel käinud Eesti jalgrattur, sündinud 1942). Kui ei teadnud, kas oleksite selle eest valmis kassas välja käima €4.90?

Rein Taaramäe, foto: Team Katjuša

FOTO: Team Katusha

Rubriik Usutlused on kõige lühem, vaid kolm lugu. Esiteks hipivurfi linnaratturi Elisa-Johanna Udde (24) mõtted sellest, mida ta rattaga sõites tunneb. Ratas on muide 1976. aasta Bianchi Sprint, pildi järgi tõeline iludus. Rein Taaramäe ratta kohta saame teada näiteks lenksupaela tootjafirma, wifi-ühendusega käiguvahetuse ja ratta sadula kauguse juhtrauast - 605 mm. Oma trenniratast peseb Taaramäe alles siis, kui raamikirjad enam ei paista. Põnev! Noorsportlane Peeter Pung teatab pealkirja kaudu, et peale treeningut on ta selline hea tunne. Palju õnne!

Kolmas rubriik Kasulikku on üleni pühendatud eelseisva rahvasportlaste suursündmuse, Tartu rattaralli (29. mail) ettevalmistustele ja kõigile, aga eeskätt esimest korda osalejatele vägagi soovitatav lugemine. Kõige huvitavam osa sellest rubriigist (ja minu jaoks kogu ajakirjast) on Toomas Kirsipuu näpunäited selleks, mida arvestada ja kuidas käituda võistlustel grupisõidus – mitte et ma kunagi kavatseks seda teha.  

Mulgi rattaralli, foto Marko Saam

FOTO: Marko Saarm

Kokkuvõttes on ajakirjas «Ma olen jalgrattur» 12 pikka lugu. Vähemalt kümme neist räägib jalgrattal liikumisest sellisel moel, mis nõuab erivarustust ja spetsiaalset, tihti tuhat ja enam eurot maksvat jalgratast.  

Ma ise liigun iga päev jalgrattaga tööle, koju, poodi ja sõbra juurde (ca 25 km päevas). Kui kuulsin, et Vahur Kalmre kavatseb jalgratturitele lugemiseks ühe ajakirja teha, rõõmustasin. Paraku pole siin minusugustele suurt midagi huvitavat ega kasulikku. Taaramäe pudelikorvi margi teadmisega pole mul midagi pihta hakata (aga ilmselt on selle ära trükkimine kasulik sellele, kes Taaramäele korvi müüs).

Viljandi Vabaduse platsilt teine jalgrattasõit «Tour d’ÖÖ», foto: Elmo Riig, Sakala

FOTO: Elmo Riig/SAKALA

Ma usun, et kui vabahärra Karl von Drais oma jooksuratta leiutas, siis selleks, et teha punktist A punkti B liikumine võimalikult mugavaks, mitte kurnavaks. Nii võiks ka «Jalgrattur» rohkem sisu pakkuda ka neile, kes jätavad auto garaaži või üldse ostmata ning teevad oma igapäevasõidud kondimootoriga. Esimese numbri järgi on sihtrühmaks valitud eeskätt tüübid, kes tõstavad oma süsinikraamiga ratta maasturi raamile, et sellega siis trenni tegema sõita. Inglise keeles on olemas halvustav akronüüm MAMIL (middle age man in lycra, eesti keeles tuntud ka kui kileviiner).

FOTO: Wikipedia

Aga samas, ajakirja väljaandmine on kallis lõbu ja reklaamiandjatega peab arvestama. Nii ongi sisu kaldu lenksupaela ja süsinikraami müüjate poole, sest pagana hipster sõidab ikka oma 30-aastase kägiseva Husqvarnaga. On teada, et iga ajakirja proovikivi on kolmas number. Esimene läheb hurraaga trükikotta, ka teine antakse välja. See, kas ta oma lugejad ja reklaamiandjad leiab, selgun lõpuks kolmandas numbris. Sinnani ja mitu korda kaugemale väntamiseks soovin «Jalgratturile» terasest kopse ja titaanist sääremarju.

Kindlasti peaksid selle ostma kõik need, kes peavad jalgrattasõitu eeskätt spordiks. Näiteks kolleeg Priit Pullerits kiidab oma blogis just seda Taaramäe lenksupaelateemat. 

Tagasi üles