R, 9.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Luule, see ei tule tuulest...

Rein Veidemann
, TLÜ emeriitprofessor / Postimees
Luule, see ei tule tuulest...
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments

Kes meist ei teaks peast Anna Haava 1897. aastal ilmunud luuletust «Ei tule luule tuulest» või vähemalt selle esimest rida. Koolis ju ikka veel loetakse/eteldakse luulet. Kust see siis tuleb?

Haava kuulutab, et luule tõuseb südameverest. See on leekiv tõde, mida luuletaja peab ennastsalgavalt ilmutama. Ilmutuslik tõde ja prohveti kohustus – seda leiame «Elu tule» Suitsult, aga hiljem ka mitmest Alveri luuletusest. Ja kui Viivi Luik, kelle INIMESE KÄSI LIIGUB VALGEL LEHEL taastrükki rubriigis «Luulehetk – hetk luules» kolleeg Erik Tohvri tänulikult luges, lõpetab oma luuletuse värsiridadega «Käsi kirjutab. Ja kord see tume valu / tõuseb paberilt ning muutub elujõuks», siis on selleski ilmutuse lootust. 

Praegu veel arvukamat lugejapõlvkonda esindav Tohvri tunneb muret riimilise luule kadumise pärast. Ta peab silmas lõppriimi, mis kaldub esile nihutama luuletajat kui «meistrimeest». Nii nimetab Märt Väljataga oma põhjalikus käsitluses «Mis on luule?» (Keel ja Kirjandus, 2013, nr 3, 4) Aristotelese õpetusest lähtuvat arusaama luulest kui kavakindla tehnikaga ehitisest. Teine arusaam on omane romantikutele – luuletaja kui meedium. Ühte ei saa teisele vastandada. Luik on nii meedium kui ka meister.

Värsitehnika ja luule (klassikaliste) vormide valdamine ei tee kellestki veel luuletajat, ehkki need oskused võiksid kuuluda kas või algtasemel iga haritlase väljenduspagasisse. Tsiteerides nõustuvalt Jaan Kaplinski esseed «Mis on luule», on see «mingi argikogemusest erinev kogemus», kusjuures «selle kogemuse lähtekoht ei ole luules ega luuletajas, vaid väljaspool, tõeluses». Kui luule lähtekoht on, nagu Kaplinski rõhutab, «tõeluse liikumistes», siis võiks isegi Haavale vastu öelda, et luule tuleb ikkagi ka tuulest.

Tulgu, kust ta tuleb, aga Tohvril näib õigus olevat, et luule kehand (riim, rütm, kordused jms) on sageli olematu ja tekst keerdub otsekui iseendasse. Aga küllap ei tahaks me lugeda ka n-ö tühikäigul töötavaid riimikõlksutamisi, mis poplaulukeste näol tulvavad sisse uksest ja aknast.

Luule(tuse) südamikuks on pilt- või mõttekujund. Just see on määratud «hingele rahuldust leidma», kui siin kolleegi ootusele viidata.

Tagasi üles