Luule, see ei tule tuulest...

Kes meist ei teaks peast Anna Haava 1897. aastal ilmunud luuletust «Ei tule luule tuulest» või vähemalt selle esimest rida. Koolis ju ikka veel loetakse/eteldakse luulet. Kust see siis tuleb?

Haava kuulutab, et luule tõuseb südameverest. See on leekiv tõde, mida luuletaja peab ennastsalgavalt ilmutama. Ilmutuslik tõde ja prohveti kohustus – seda leiame «Elu tule» Suitsult, aga hiljem ka mitmest Alveri luuletusest. Ja kui Viivi Luik, kelle INIMESE KÄSI LIIGUB VALGEL LEHEL taastrükki rubriigis «Luulehetk – hetk luules» kolleeg Erik Tohvri tänulikult luges, lõpetab oma luuletuse värsiridadega «Käsi kirjutab. Ja kord see tume valu / tõuseb paberilt ning muutub elujõuks», siis on selleski ilmutuse lootust. 

Praegu veel arvukamat lugejapõlvkonda esindav Tohvri tunneb muret riimilise luule kadumise pärast. Ta peab silmas lõppriimi, mis kaldub esile nihutama luuletajat kui «meistrimeest». Nii nimetab Märt Väljataga oma põhjalikus käsitluses «Mis on luule?» (Keel ja Kirjandus, 2013, nr 3, 4) Aristotelese õpetusest lähtuvat arusaama luulest kui kavakindla tehnikaga ehitisest. Teine arusaam on omane romantikutele – luuletaja kui meedium. Ühte ei saa teisele vastandada. Luik on nii meedium kui ka meister.