Imeline retk inimese kultuurihinge

Tiit Kändler
, teaduskirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tuhatkond aastat iseseisev olnud Veneetsia olukord on soodne, ehkki ka selle linna ideed ähvardab lämmatada turism. Markuse väljak ja seda laguuniga ühendav Piazetta di San Marco on üks sõltumatu euroopa kultuuri sümboleid. Veel 18. sajandil ähvardas linnakodanikke surmanuhtlus, kui nad olid suhelnud välismaiste külastajatega.
Tuhatkond aastat iseseisev olnud Veneetsia olukord on soodne, ehkki ka selle linna ideed ähvardab lämmatada turism. Markuse väljak ja seda laguuniga ühendav Piazetta di San Marco on üks sõltumatu euroopa kultuuri sümboleid. Veel 18. sajandil ähvardas linnakodanikke surmanuhtlus, kui nad olid suhelnud välismaiste külastajatega. Foto: Tiina Kaljundi

Kujutlen, et olen tulnukas. Pole tähtis, kust, aga ütleme, et mõnest paralleeluniversumist. Ma satun Eestisse. Ma vaatlen. Ma suudan mõista, mis asi on raha ja kuidas seda saab ja kuidas seda kasutada. 

Ma saan aru, et inimene (sest olen selgeks õppinud ka nende keele) elab ja tegutseb, kuna tal on vaja võimalikult palju raha teenida ja kulutada. Siis näen ma, et mõned nende majadest on ehitatud ebamõistuslikult. Suurustlevalt, kaunistatuna. Mõned neist ei püüagi kokku ajada raha, vaid kopeerivad, olgu või moonutatuna, elu maalides, skulptuurides ja veel mitut moodi nimetatud asjades. Nad panevad kokku helisid ja rütme, mida siis kambakesi esitavad kokku kogunenud rahvale muusika nime all. Muusika hajub õhku, kuid on ka jäädvustatud helikandjatele. Osa nende raamatutest ei selgita, kuidas arvutada välja uusi roboteid ja aineid, vaid ajab niisama mingit vähem või rohkem asjatut loba.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles