Ohjeldamatu inimene

Mihkel Kunnus
, semiootik ja kultuurikriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Fjodor Dostojevski „Vennad Karamazovid“
Fjodor Dostojevski „Vennad Karamazovid“ Foto: Raamat

Fjodor Dostojevski «Vennad Karamazovid» on ühe ajaloo kõige suurema ja mõjukama maailmakirjaniku viimane ja ühtlasi kõige sünteesivam suurteos.

Oma kirjanikutee alguses kirjutas Dostojevski oma vennale: «Inimene on saladus. See tuleb lahti mõtestada, ja kui sa mõistatad seda ka terve elu, siis ära ütle, et oled aega raisanud; ma tegelen selle saladusega, sest tahan olla inimene.» Sellele deviisile on alla kirjutanud paljud suured kirjanikud pärast teda. Muuhulgas ka meie parim inimesetundja A. H. Tammsaare. Viimane tsiteerib näiteks päris mitmes kirjutises Leo Bergi ütlust, et Dostojevski teosed on kui jäämägi, mille otsa Lääne-Euroopal tuleb sajandeid ronida, ja mitte kellegi ees kummardava Friedrich Nietzsche tunnistust, et Dostojevski olevat olnud ainus, kellelt tal oli midagi õppida. Monumentaalne Oswald Spengler õppis ära vene keele, et lugeda Dostojevskit originaalis. Kokkuvõtlikult: ainuüksi tsiteeritud tunnustustest saaks kokku klopsida iivelduseni mõõdutundetu ülistuskaleidoskoobi, miska oleks vist informatiivseim lihtsalt nentida, et Dostojevski on inimhinge komplekssuse kujutamises tänini ületamatu. Samuti on ta väga aktuaalne. Mõnes aspektis ehk isegi aktuaalsem kui kunagi varem, sest üksikindiviid pole kunagi varem olnud nii vaba kui praegu liberaalsetes demokraatiates ja vabaduse mõju inimesele oli üks Dostojevski kesksemaid uurimisteemasid. Sõna «Vabadus» on see kolmandik Prantsuse Revolutsiooni lipukirjalt, mis on kõige visamalt säilitanud oma kütkestava jõu. Võrdsust ja vendlust ei söanda ükski poliitiline liikumine otsesõnu oma lipukirjaks võtta, aga vabadus käibib õilistava tunnusena väga paljudes valdkondades. Lääne inimeses pole vendluse alget, kirjutas Dostojevski oma muljetes Euroopa-reisist, ta hoopis nõuab endale õigusi ja tahab eralduda. Vendlus mandub väljast peale sunnitud solidaarsuseks ning see on meeldiv ainult hädalistele, kellega solidaarne olemist nõutakse. Mis saab aga siis, kui võrdsus kuulutatakse ülimaks väärtuseks, teab Eesti inimene liigagi hästi. Ainult vabadus pole oma sisu veel lörtsinud.

Vabaduse kui inimtahte tähtsaima väljenduse vastuoluline loomus leiab läbinägelikku kujutamist kõigis Dostojevski suuremates romaanides, ent kontsentreeritumal vahest «Vendade Karamazovite» tuntuimas kohas, Ivan Karamazovi poeemis «Suurinkvisiitor».

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles