Armastatud muusikute vabatahtlik kompra

Anne Veski Afganistanis.

FOTO: Anne Veski erakogu

Verni Leivakust oleks vist hea uurija saanud, kui ta lolli peaga poleks end meediasse ära matnud. Ei oleks tal vaja olnud näppe sahtli vahele lüüa või tõeseerumeid süstida, vaatab aga otsa ja kinnipeetav laulab nagu vares. Kes, muide, on tõepoolest laululinnuna kirjas.

Siin on laulma pandud rodu nimesid, kes ei vaja enda ette mingeid tiitleid ega ametinimetusi. On ju tobe öelda «laulja Anne Veski»? Milleks see «laulja», puu taga olete elanud või?

Niisiis inimesed räägivad, nimekirja vaadake juba poes lehekülg 7, kuidas käis muusikute karm, aga õiglane elu suure N. Liidu ajal ringreisidel.

Loomulikult on sellest varemgi juttu tehtud. Ainult kuidagi häbelikult, umbes intervjuu üheteistkümnenda küsimuse vastusena, ja siis ka pahatihti: eks ole igasugust juhtunud-nähtud. Tubli Verni on siin kätte saanud arvatavasti küll murdosa – sest, teadagi, mahupiirang tuleb vastu – sellest juhtunust ja nähtust.

Ütleme, et abiks algajale matkasellile, kes virisema kipub, kui levi ei ole. Või et duširuumi seinal on kummalised plekid. Lugege seda kogumikku ja olge hästi pikalt vait. Teie sellistes seiklustes ellu ei jääks.

Et kui ikka hotelliks nimetatakse raudvooditega lobudikku, kust tuul vabalt läbi puhub... või et lennumasina põrandast saab võimukat merd püha Baikalit vaadata, kui natuke põrandamatte nihutada... lugedeski võtab õõnsaks. Kuigi on naljakas.

Tuleb imetleda vahvate vaprust, et nad sellistes tingimustes ülepea oma kontserdid antud said. Viis-kuus tükki päevas seejuures ning veel enam-vähem välja näha. Niivõrd-kuivõrd muidugi, sest armas on kujutleda, kuis Anne Veski kogub purjutanud bändi kokku ja annab neile nii vastu pead, et vähe ei tundu.

Viinusk on raamatus läbiv teema. Nagu seal öeldakse, pole võibolla mõni bänd veel nii kuulus kui Tõnis Mägi, aga see-eest tunneb selle vastu huvi juba kaks saadet, «Tõepärane ja uskumatu» ning «Loomade maailmas».

Vokaalinstrumentaalansamblite võrdlus käibki suuresti selle järgi, kui hullud kuskil ollakse. Mõnes ei nähta valget päeva ja kuidas laval käidi, ei mäletata. Teises süüakse iga päev varahommikul üks joonlaud ära. Tore on transamehe arutlus – seal pundis on kola 200 kilo, siin kaks tonni... ja seal pakutakse rohkem palka, valik on lihtne.

Kõige kohal ripub kogu aeg varastamise hirm. Näib nii, et kui imekombel täisvarustusega Eestisse tagasi jõuti, tuli kuskile ikka hea mitu risti teha. Või kui ei tulnudki kohe dispanserisse tormata.

Omaette lood on naistel. Ütleme nii, et see Gr... ee... Georgia-armastus, mis mõnda kodanikku näib painavat, hakkab kahtlane tunduma. Igatahes Heidy Tamme juttusid sealt kandist lugedes tundub, et korralikul valgel naisterahval ei kõlba seal liikudagi.

Üldiselt, hullud jutud, hullult naljakas raamat. Verniga olime millalgi Õhtulehes pinginaabrid. Tuli siis töötaja Leivak natuke peale lõunat posti otsa, nägi välja nagu oleks rongi all ärganud. Tegelikult tegi eelmise õhtu ööelust ja kontsertidest reporteritööd. Kirjutas oma lood sellest nohisedes ära, ja kui ma õlut pakkusin, ütles, et enam ei taha.

Verni, Su vaevad on ennast ära tasunud.

Raamat

Verni Leivak «Gastrollid U-duuris»

Tammerraamat

301 lk

Tagasi üles