Rahvaskulptor ja tema juubelijeebelid

Tauno Kangro- Kündev Kalevipoeg Foto: Viktor Burkivski

Proloog

Üks Eesti tuntumaid skulptoreid Tauno Kangro, kellele pronksi valatud kell lööb 25. mail poolsada eluaastat, korraldab sel puhul 23. maist viiepäevase suurnäituse Vabaduse platsil.

Sinna toob ta oma suured kujud ja esinejad, keda ta modelleerib, ning sündmuse keskmeks on Hispaaniast toodav suur klaaside ja lühtritega telk koos punase vaibaga. «Sünnipäev on ettekääne, ärme sellest välja tee!» muigab skulptor, kes alles hiljuti avas rahvusraamatukogus oma näituse «Tehtud ja tegemata monumendid».

Niimoodi juhatas pressiteade sisse Tauno Kangro tänavuse teise juubelinäituse. Vabaduse väljakul pole oma ajutist kohta leidnud mitte ainult suurvormid – monumentaalsed, massiivsed Kalevipojad, ürgveised, sead ja muu –, vaid ka väiksemad vormid, pisiplastika, Tauno Kangro light: väänlevad naisekehad, pillimehed, klounid, sulelised jne. Iga päev saadab näitust ka mõni show-element: klounid, akrobaadid, pillimehed, keda meister siis  ka kohapeal modelleerib.

Ülbe skulptuurinäitus

Läksin esmaspäeval Tauno Kangro näituse «Muistne vägi kivis ja metallis» avamisele, sest huvi oli omajagu üles köetud või olin seda ise üles kütnud. Kui näituseplats juba paistma hakkas, teritasin kohe silma, vana ajakirjanikupositsioon ja uudishimu lõi välja: näeks ikka kohe, näeks ikka enne veel, kui kõik alles algab, saaks juba infot, saaks juba uudist.

Ei saaks öelda, et inimesi poleks olnud, aga ei saaks ka öelda, et neid seal liiga palju oli. Võiks öelda, et näituse avamine toimus teatavas kultuurivaakumis või sügavas päikesepaistelises härgmullis. Täiesti puudusid kõikvõimalikud kunstiilma tegelinskid, polnud isegi ühtegi sellist uurivamat, esteetilist kurioosumit või ürituslikku kurioosumit takseerima tulnud pilku. Vaatamata sellele, et näitus avati Vabaduse väljakul, polnud kolleegi õnnitlema tulnud ükski funktsionäär kohe kõrvalmajas asuvast kunstihoonest, Eesti Kunstnike Liidust, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskusest ega midagi.

Teisel pool Vabaduse platsi asub Tallinna linnavalitsus, keskerakondlik linnavalitsus, millega poolkorruptiivseid suhteid on Kangrole samuti ette heidetud. Oli skulptorgi aastaid erakonna liige, kuid hiljem leidnud, et sellest kuuluvusest oli talle rohkem kahju kui kasu. Nagu Madis Jürgen 2012. aastal oma loo Kangroga sisse juhatas: «Skulptor Tauno Kangro räägib, kuidas kõrge linnaametnik Elmar Sepp (kes praegu vangis istub) teda viie aasta eest Keskerakonda meelitas ja partei ta hiljem lolliks tegi.»

Ka sealt polnud kedagi.

Tauno Kangro, seljas traditsiooniline pruun lehmanahast hame ja selle peal skulptoripõll kirjaga «Tauno Kangro skulptuurigalerii», ütles avasõnades nii: «Ammu oli linnas ühte ülbet skulptuurinäitust vaja!»

Sealt edasi rääkis skulptor, et kahe kuu jooksul selgub, kas tema palju vastuolulist ja pigem negatiivset tähelepanu pälvinud ja asjaajamiste käigus mitu puuda soola ära söönud (minu väljendus) Kalevipoeg tuleb või ei tule, aga pigem sain aru, et tuleb Tallinna lahte, tervitama saabujaid. Kangro mainib kõnes ka, et lüürilisust, ilu ei tasuks peljata- mis siis, kui mõned ütlevad selle kohta kitš. "Ma ei saaks aru, kui helilooja pelgab meloodiat kirjutada."

Sepp

Kohale oli saabunud ka sepp Tõnu Lauk, kes pidas kõne. Sepp ütles alustuseks, et tema pole küll mingi kõnemees, et Tauno Kangro on ja et Tauno Kangro häält kuuldes neiud kohe sulavad. Sepp oli aga kõnemees küll ja väga hea kõnemees.

Sepp rääkis, kuidas noorpaarid käivad Rakveres tarva mune silitamas. Väkk. Tarva mune silitamas. Sepp ei öelnudki kohe alguses, et tarvas, vaid hoopis nii: «Noh, see skulptuur, mis see sul Rakveres on, härg.» Tauno Kangro täiendas sepa juttu ja nimetas tööd siiski tarvaks. Mispeale sepp ütles kuraasikalt, et vahet pole, härg või tarvas!

Sepp meenutas veel, kuidas kogu see meestevägi, kes Rakveres tarvast olid valamas, pärast rammusa skulptuuri valmimist sellele kõik selga ronisid, ja kuna ühel meestest oli kaasas ka jahipüss, tulistati sellest ka paar laengut õhku.

Sepp kõneles, et on see Kangro, mis ta on, aga tal on oma nägu.

Sepp ütles veel, et tema arust tulevad Kangrol loomad paremini välja kui inimesed. Tundus, et hobusesabaga sepal oli Kangro silmis autoriteeti. Kangro oli küll kõne ajal minu poole seljaga, kuid oli tunda muhelemist ja ka heakskiitvat madala tämbriga vägilasenaeru. Kõne lõpus kiitis sepp veel ka ennast, mille vastu ka Kangrol midagi polnud.

Interlüüd: sekkub staarfotograaf Arno Saar

Minu juurde astus avamisel legendaarne Õhtulehe fotograaf Arno Saar, kes arvas: «Habe ikka muudab inimese nii ära», ja küsis, kellega tal on au. Ma ei saanud kohe päris hästi kõigest aru, sest polnud eales Arno Saarega päriselus kokku puutunud, ehkki ühest Elu24 uudisest pealkirjaga «Staarfotograaf Arno Saar rikkus külalise kallid kingad» tean, et Arno Saar rikkus ühel vastuvõtul ära teise legendaarse mehe, teletäht Mihhail Vladislavjevi kallid kingad, pillates sellele peale vastuvõtul pakutud kalaleiva. Ütlesin oma nime. «Alar, mis, Janar Alal?» Mina: «No põhimõtteliselt jah.» Arno Saar: «Siis ei tea.» Ja eemaldus.

Tarvas

Tundub, et sõna «legendaarne» hakkab käesolevas artiklis muutuma juba ise legendaarseks sõnaks, nii et kasutagem seda uuesti. Üks mu sõbranna rääkis kunagi nüüdseks legendaarseks saanud loo. Ta oli sattunud Rakveres kuulsa tarvaskulptuuri juurde, mille mune paljud noorpaarid silitamas käivad. Sõbranna kuulis pealt, kuidas keegi vanem naisterahvas, hing täis tänulikkust, pöördus oma valjemaks keeratud sisekõnes ehk kuuldavalt teose poole nii: «Tänan sind, Guido Kangur, selle imelise taiese eest!»

Maa seest väljuv rahvakunst

Tõsi ta ju on, et kunstiasjatundjatele, nende treenitud ja tuhandest filtrist läbi lastud maitsele võivad Kangro skulptuurid tunduda liiga otsekohesed või ka koledad, kuid rahvast paistavad need veenvat. Selles mõttes võiks Kangrot võrrelda ka sellesama kristallist Vabadusristiga (mille kohta Kangro ise on öelnud, et ta oleks teinud graniidist ja viis korda odavama) – mõlemad kiirgavad sellist arhailist energiat, mille kasulikkuse või kahjulikkuse üle on arutelusid peetud küll. Rahvale meeldib karneval, ja lõbusat karnevalilikkust ning maa soola Kangro ka pakub. Kunst kui pidulaud, miski, mis täidab kõhtu, mitte kui kidur esteetiline ideaal.

Kui minugi kodukandis Palamusel kohalikud kultuuri eestvedajad korraldasid korjanduse, et apteegi juurde tuleks kellamees Lible kuju, lõppes ettevõtmine ikka sellega, et kuju loomine usaldati taas Tauno Kangrole. Väga hästi see välja küll ei kukkunud, aga eks Kangro ole ka hea müügimees ja intensiivne suhtleja – tinistab su ära, nagu öeldakse. Olümpiavõitja Erki Noolgi vastas kord küsimusele, kas tal kunsti ka kodus on, just sedaviisi: «Mõned Tauno Kangro asjad on.»

Kujusid pildistati ja tehti nendega selfie’sid ka Vabaduse väljakul. Üks minu lemmikmomente selles hõredavõitu melus oli järgmine. Vaatasin, et keegi väike tüdruk on seal kündva Kalevipoja all ja temale läheneb kodutu, kes oli tühjaks joodud plastmasstopsist endale hammaste abil seakärsa ette teinud. Selle tagant kostis ka koledaid hääli, väike tüdruk jooksis ehmunult minema ja vaatas veel paar korda tagasi. Kodutu liikus, kilekott käes, edasi, päikese poole.

Jeebelid

Tallinna TV uudise sissejuhatuses oli kirjas: «Tauno Kangro avas Vabaduse väljakul jeebelinäituse.» Mis põnev sõna! Pole enne kuulnud! Kas uudissõna või mõni anakronism!? Mõni vana mulla alla mattunud, kuid sealt välja kaevatud vägisõna, mis on nüüdseks võtnud oma skulptuurilise vormi nii kivis kui metallis?

Asusin guugeldama. Vastust ei saanud. Ei jätnud jonni, sisestasin «Tauno Kangro jeebelinäitus», Google andis vastuseks «Tauno Kangro juubelinäitus». Selge, väike näpukas, aga see-eest milline olemuslik, sõnastav näpukas. Jeebelid need seal väljakul ju ongi.

Sümpaatseimaks teoseks praegusel jeebelinäitusel juhtus mu modernistimaitsele olema n-ö varase Kangro näidis: «Ürgveis» aastast 1989. Selles hakkas kangrolik oma nägu, mida sepp meie jutus mainis, alles kujunema, seda esindasid eelkõige pikad sarved veise peas ning ka võrdlemisi tahumatu ja maadligi surutud vorm.

Arvo Pärt oli varasel perioodil modernist ja tegeles dodekafooniaga, omandades tintinnabuli-pühalikkuse alles hiljem, ning samasugust trajektoori võib välja lugeda ka Kangro, nagu ka sadade või tuhandete teiste puhul. Kangro ürgveis oleks väga hästi sobinud, nagu osutas üks mu sõber, mõnesse 1970ndate või 80ndate Eesti NSV modernsesse kolhoosikompleksi. Miks mitte söökla ette.

See sisaldas minu hipsterisilmis veel mugavat retrokonteksti. Mida ei saanud öelda aga näiteks kündva Kalevipoja kohta, mis on tõepoolest hirmuäratav, ja meil jääb ainult loota, et ta sealt, kust ta on, valla ei pääse ja vanas heas Tallinnas midagi üles ei künna. Näiteks sedasama Vabaduse väljakut. Lasnamäele juba ju külvatakse vilja.

…Tauno Kangro vabaõhunäituse avamiselt lahkudes kuulsin pealt üht telefonikõnet. Keegi keskealine naine ütles telefoni: ma olen siin Vabaduse väljakul, siin on mingid skulptuurid.

Epiloog. Tarva tagasitulek

Võtsime ka kord sõbraga ette palverännaku Rakverre tarva juurde. Hea küll, nii kompromissitult poeetiline see olukord küll polnud, sõbral oli tarvis ühest tarbepoest vajalikku tavaari osta ja vastavaid asju juhtus sel hetkel olema vaid Rakveres. Ilm oli kole, ilm oli kohutav, nii kohutav kui üks märtsikuine eestimaine ilm olla saab. Tuiskas ja taevas oli must. Valitses külm ja… arhailine meeleolu.

Maastikuarhitektid olid Tarvani viiva tee sättinud kuidagi nii, et sa ei astu otsejoones selle monumentaalse vägiobjekti poole, see on ikka nagu Kaaba kivi, millele lähenemine toimub järk-järgult ja rituaalidega. Pühadusega suhtlemiseks on oma aeg, ruum ja rütm ja seda ei määra mitte inimene, vaid ikka pühadus ise. Inimese asi on tunda pühadusega võrreldes oma tühisust ja kaduvust. Seda kõike me tarva juures ka tundsime, tunde väljenduseks sai tehtud ka üks selfie. SELFIE.