Miks peab Tõnu Kaljuste Naissaart peksuparadiisiks?

Aga miks me ei võiks rääkida Nargenfestivalist selle loomulikus keskkonnas – prooviruumis, merel, teel Naissaarele, saarel endal? Muidugi võime. Tõnu Kaljustega on lihtne asju ajada, sest ta ei ole reeglipärane mees. Et saarele? Miks mitte. Millal? See selgub, kui õige aeg käes. Milleks asjatult muretseda, küll hõivatud dirigent ja õppejõud, kes praegusel kevadisel ajal seotud ka eksamitega Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias, selle aja leiab. Leiabki. 

Tellijale

Kaljuste kaater seisab kesklinna sadamas. Sealt, hiiglaslike laevade vahelt, manööverdab ta muretu kergusega ulgumerele, rooli kõrval kohvitass ja Beethoveni «Missa solemnise» partituur. Meresõit võib alata. Mõõdukal kiirusel. Kihutada ei ole mõtet, sest ilm on nii ilus. Eesti tuntumaid dirigente, kes meremehena sõltub ilmast, ütleb et norrakad ja Windguru, kõige usaldusväärsemad, lubasid suvist ilma kogu nädalaks. Kunagi, algaja meremehena pidas ta arvet, palju sõite saare ja mandri vahel ette võttis. Nüüd enam mitte. See ei ole oluline. Arv on suur.

Põhjamaade mereäärsetes linnades lõpevad paljud randatoovad teed «slipiga». See tähendab, et inimene saab oma paadi vette lasta paljudes kohtades. Kaljuste loodab, et merekultuuriaasta 2016, hüüdlausega «Näoga mere poole», toob niisuguseid merre suubuvaid teid linna juurde. Praegu on neid Tallinnas vaid üks – Pirital.

Tagasi üles