Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/05/26/5435863t1h55fa.jpg)
Aga miks me ei võiks rääkida Nargenfestivalist selle loomulikus keskkonnas – prooviruumis, merel, teel Naissaarele, saarel endal? Muidugi võime. Tõnu Kaljustega on lihtne asju ajada, sest ta ei ole reeglipärane mees. Et saarele? Miks mitte. Millal? See selgub, kui õige aeg käes. Milleks asjatult muretseda, küll hõivatud dirigent ja õppejõud, kes praegusel kevadisel ajal seotud ka eksamitega Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias, selle aja leiab. Leiabki.
Kaljuste kaater seisab kesklinna sadamas. Sealt, hiiglaslike laevade vahelt, manööverdab ta muretu kergusega ulgumerele, rooli kõrval kohvitass ja Beethoveni «Missa solemnise» partituur. Meresõit võib alata. Mõõdukal kiirusel. Kihutada ei ole mõtet, sest ilm on nii ilus. Eesti tuntumaid dirigente, kes meremehena sõltub ilmast, ütleb et norrakad ja Windguru, kõige usaldusväärsemad, lubasid suvist ilma kogu nädalaks. Kunagi, algaja meremehena pidas ta arvet, palju sõite saare ja mandri vahel ette võttis. Nüüd enam mitte. See ei ole oluline. Arv on suur.