/nginx/o/2016/05/27/5440769t1h66f7.jpg)
Ei ole midagi ebatavalist selles, et kui eestlane mööda ilma ringi käib ja ütleb, et on Eestist, siis kui keegi üldse seda väikest maalapikest teab, arvab ta tihtipeale, et Eestis räägitakse vene keelt, ja lugeja inimene hakkab uurima, millist vene kirjanikku võiks lugeda. Keel keeleks, kirjandus kirjanduseks.
Siinkirjutajal on tõsistele huvilistele välja pakkuda kaks nime, kelle raamatuid annab lugeda ka teistes keeltes peale vene. Ja ehkki mõlemad kirjanikud kirjutavad muuhulgas ka Venemaast, ei ela kumbki neist Venemaal. Need on Andrei Ivanov, Eesti, ja Mihhail Šiškin, Šveits. Jah, juba üle kahekümne aasta elab Šiškin Šveitsis, kuhu ta 1995. aastal armastuse kannul kolis, ja ehkki see armastus on praeguseks otsa saanud, ei ole kirjanik mitte Venemaale tagasi läinud. Eksiil annab loomeinimesele võimaluse näha oma kodumaal toimuvat distantsilt. Distants selgitab. Šiškin on kahtlemata üks enim tõlgitud vene autoreid ja väga oodatud esineja ükskõik millisel maailma festivalil või kirjandusüritusel. Eestiski on Šiškin juba korra käinud, selsamal festivalil HeadRead kus tänavugi. Tema raamatud saavad auhindu siin- ja sealpool Vene piiri, aga Venemaa ülikoolides näiteks tema raamatutest uurimistöid kirjutada ei tohi. Raamatuid tohib küll välja anda, aga kirjandusteaduse jaoks on ta emigrandina persona non grata. See-eest aga on ta väga soojalt vastu võetud Šveitsi kirjanduse mitmekeelsesse perre, ehkki oma raamatud kirjutab ta endiselt vene, mitte üheski Šveitsi neljast riigikeelest.