Aja auk. Tere, valge liblika suvi

J.M.K.E- Külmale maale Foto: Kuvatõmmis

J.M.K.E. «Külmale maale» on legendaarne plaat. Eesti muusikakriitikute kõigi aegade lemmik, üks kõige kallimaid kohalikke vinüüle, ja eks neid ülivõrdeid või lükkida ritta nagu maasikaid heinakõrrele. Aga «Külmale maale» on seda kõike ka väärt. Aegumiskuupäeva sellel albumil ei ole, 1989. aastal bändi varasemast materjalist Helsingis konservi pressitud materjali energia ja võimsus pole kuhugi kadunud. Mis on tegelikult huvitav ja unikaalne.

Võiks arvata, et plaadi ühiskonnakriitilist sõnumit hoomavad kõige paremini need, kes seda muusikat nahktagide krudina saatel ligi kolmkümmend aastat tagasi kontserdisaalis koos odava tubaka ja õlle lõhnaga sisse hingasid ning keda kultuurimaja ukse taga ootasid vägivaldsed fartsud ja kodus köögilaual rääsunud võipaki kõrval kägaras sõjaväekutse, aga tutkit. Plaat paneb tukslema ka paljude tänaste noorte pulsi. Ma tean täpselt.

Aga miks? Mis on nutiteadlikul Y-generatsioonil pistmist ühe ammuse plaadiga, mis on salvestatud võrdlemisi kiiresti ja kohati võrdlemisi purjus peaga? Suhteliselt karm ja kiire, lihtsakoeline hardcore-punk ja tabava ning rabava, kuid mitte ülemäära komplitseeritud lüürikaga, mida ei läbi punase niidina mitte niivõrd poosetav anarhiamärk, kuivõrd poliitiline sõnum?