/nginx/o/2021/05/23/13797987t1hedae.jpg)
/nginx/o/2016/05/29/5446145t1h7277.jpg)
«Alice peeglitagusel maal», 2016
Režissöör James Bobin, osatäitjad: Johnny Depp, Mia Wasikowska, Anne Hathaway, Helena Bonham Carter, Sacha Baron Cohen jt
-------------
Tellijale
Vaataja lüüakse rahapaki ja arvutianimatsiooniga uimaseks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ükski teine klassikaline lasteraamat pole pälvinud enam tähelepanu kui Charles Lutwidge Dodgsoni ehk Lewis Carrolli fantaasiaküllane «Alice imedemaal», mis ilmus esimest korda 1865. aastal ning kujunes kiiresti lemmikuks nii noorte kui ka vanade lugejate seas, kätkedes endas vaheldumisi John Tennieli säravaid illustratsioone ja ilmekaid kirjeldusi eriskummalisest maailmast, kust avastab end Alice, loo verinoor peategelane.
Carrolli näiliselt süütule sürrealistlikule loole on osaks saanud mitmesuguseid tõlgendusi, ja mitte ainult pole see paelunud näiteks psühhoanalüütikuid. 1960ndatel, kui populaarsust kogusid uimastid, nagu marihuaana ja LSD, tekkis küsimus, kas Carrollgi võis olla uimastite mõju all, andes elu absurdsetele tegelastele, nagu Irvik Kass või vesipiipu pahviv Tõuk. Psühhedeelse muusika tekkides kümnendi teisel poolel nautis suurt edu ansambel Jefferson Airplane, kelle 1967. aasta laulus «White Rabbit» leidub selgeid viiteid «Alice’ile imedemaal» – raamatule, mille esmatrükist oli selleks ajaks möödas tervelt sada aastat. Näiteks sai laul pealkirjagi valge jänese järgi, kellele järgnedes tüdrukutirts imedemaale satub.