Võimas ja kütkestav pildikeel

«Alice peeglitagusel maal». Hull Kübarsepp (Joohnny Depp), siin veel üsna hea vaimse tervise juures. Foto: outnow.ch

Lase laps kommipoodi ja oota siis, et ta pärast midagi asjalikku sulle pajataks! Looda sa! Ei mingit analüüsi, puhas emotsioon. Sama siin. Kuigi kinno sai mindud vaatama «Alice’it peeglitagusel maal»  kõige paremate kavatsustega, et võimalikult täpselt jälgida visuaalseid efekte ja nende mõju, siis heaks kavatsuseks see jäigi. 

Tulemus on lapse moodi puhas emotsioon. Kriitik ja analüüsija minus oleks suuteline end kokku võtma ehk pärast teist või kolmandat vaatamiskorda, pärast esimest olen ainult kunstnik ja võin jagada vaid oma visuaalseid elamusi.

Alice’i puhul jagunevad inimesed laias laastus kolme suuremasse gruppi (väiksemaid on enam). Ühed, kellele see raamat tõepoolest meeldib (põhjused võivad olla erinevad). Teised, keda see täiesti külmaks jätab ja kelle meelest on tegu ühe tobeda ja igava raamatuga. Ja kolmandad, kelle arvates raamat ise on muidugi igavavõitu, aga selle põhjal annab teha midagi õige uhket (vähe on ilmas teoseid, mis fantaasia niimoodi tööle paneksid, kui «Alice» seda teha suudab). Mina kuulun sellesse kolmandasse parteisse. Ja sinna kuulub päris kindlasti ka Alice’i lavastaja James Bobin. Seda «midagi õige uhket» ta nimelt teebki.