Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/05/30/5453117t1h7bcc.jpg)
Leningrad on täiesti omaette nähtus nii vene muusikas kui ka üleüldse muusikas. Ja mitte niivõrd muusikaliselt ja stiililiselt, kuivõrd attitude’i poolest. Sõge segu reggae’st, skast, hiphopist, balkani biidist, väljasurevast (nagu ütles Šnurov – ansambli ninamees) vene romansist ning kõigile keskmist sõrme viibutavast hoiakust paneb käima ka kõige skeptilisema hipsteri. Või kas paneb? No mind küll pani. Ühesõnaga, mind pandi.
Ja ma polnud ainus. Kogu see hallitäis inimesi sai paugu. Igatahes tundus, et kõik kohale tulnud olid paugu all. Ausalt öeldes pole nii autentset publikut ammu näinud. Kui üldse. Juba enne live’i olid kõik käima peal. Mingist tagasihoidlikkusest polnud siin haisugi. Valdas selline tunne, nagu oleks mingile teisele planeedile, kuhugi Novorussija happy hardcore planeedile sattunud. Kus kogu aeg käib biit ja trall ja kõigil on hea olla.