Arvustus: Austraalia rockitont tallab mööda Euroopat

AC/DC tuuri "Rock or Bust" algus Sevillas

FOTO: MARCELO DEL POZO/REUTERS

AC/DC 22. mail 2016 Prahas

Üks rockitont käib ringi mööda Euroopat, üks rokitont. Austraalia elektrisaurus sai vokalistiks Axl Rose’i. Filmikriitik Rasmus Rammo käis Prahas kontserti kuulamas-vaatamas ja nüüd kirjutab, mis värk on.

Ma armusin Axl Rose’i, kui nägin viieaastaselt MTVst seda videot

Nüüd, rohkem kui 20 aastat hiljem, ajas Axl taas klassikalise Guns N’ Rosese kokku, astus Las Vegases rahva ette, laulis «This I Love’i» (vt videot allpool) nagu ei kunagi varem ja ma armusin temasse uuesti. Nii et samal ajal kui AC/DC fännid üle kogu maailma vihast vaat et lõhki pidid minema, olin mina ilmatuma õnnelik, kuna teadsin väga täpselt, kui heas vormis Axl parasjagu on, ja kui äge asi sellest pealtnäha veidravõitu projektist välja võib tulla. Ja veel õnnelikum olin ma siis, kui taipasin, et Brian Johnsoni terviseprobleemide tõttu pooleli jäetud tuur jäi oma otsaga just nimelt Euroopasse pidama ja mul võib olla täiesti reaalne võimalus Axl Rose’i oma silmaga näha.

AC/DCst ma varemalt eriti lugu ei pidanud. Nende massiivsed staadionikontserdid on legendaarsed ja soodsa võimaluse korral oleksin olnud ka aasta eest valmis «Highway to Helli» rütmis näppu viskama, aga muusikaliselt polnud nad veel kuu aega tagasi minu jaoks rohkemat kui Status Quo natuke hevim versioon. Mis pole tegelikult täiesti väär. Siiski paistab, et kui eelarvamustest lähtumise asemel reaalselt bändi ja selle muusikat kuulata, võib arvamus kardinaalselt muutuda, ja praegu paigutaksin AC/DC kasvõi pühapäeval saadud kontsertelamuse arvelt oma lemmikbändide sekka.

Kontserdieelne meeleolu valitses Prahas juba laupäeval. Võiks küll arvata, et Praha on piisavalt suur ja populaarne turistilinn, et üks kontsert tänavapilti erilisel määral ei mõjutaks, aga nii see ometi pole, kuna kõikvõimalike kujundustega AC/DC kirjadega T-särke kohtas kesklinnas praktiliselt iga nurga peal.

Kontserdipäeva alustas kokkupuude umbkeelse asotsiaaliga (või siis lihtsalt pisut kahtlases olekus inimesega) Praha ühistranspordis, kes minu bändisärki nähes kohe äksi täis läks ning usinalt jutustama asus. Tšehhi keelt ma ei tunne, aga «Brian Johnson», «Axl Rose» ja «AC/DC» käisid jutust läbi küll – rock’n’roll on universaalne keel. Sarnaseid intsidente tuli päeva jooksul ette veel.

FOTO: MARCELO DEL POZO/REUTERS

Kontserdile jõudnud, sain aru, et olin ürituse mõõtmeid ikkagi alahinnanud. Minu ees oli suurim lava, mida kunagi oma silmaga näinud olen ja selja taga rohkem publikut kui Pärnus elanikke. AC/DC eel astus lavale kaks soojendusbändi, aga kontserdikülastajate kehakeele järgi otsustades oli kuum päike nad juba piisavalt soojaks kütnud, sest näiteks Tyler Bryanti üleskutsele temaga kaasa laulda vastati vaid leige üminaga. Tõenäolisem on ilmselt stsenaarium, mille järgi varusid fännid lihtsalt AC/DC jaoks energiat ega tahtnud seda suuremal määral noorte indie-rokkarite peale kulutada. Ja see on täiesti arusaadav, kuna peale eelnevaid pingutusi oleks võinud olla ligikaudu kaks ja pool tundi korralikku kütet teinud AC/DC-le tõepoolest pisut karm kaasa elada.

FOTO: Marko Kovic/SIPA/Marko Kovic/SIPA

Bänd tuli peale 19.45, täpselt nagu lubatud. Sai kiiresti selgeks, et umbes poolteise kuu eest saadud jalavigastus Axli liikumist enam suuremal määral ei pärsi – viimaste nädalatega tuttavaks saanud troon oli küll laval, aga kasutust leidis see vaid paariks minutiks kontserdi lõpuosas. Jooksmist Axl ei katsetanud, kuid vaevalt keegi sellest üldse puudust tundis, kuna praegune variant annab talle kena võimaluse vokaalne pool ja lavaline liikumine balanssi seada.

Vokaali osas pole küll mingeid pretensioone: Axl põimib endas Bon Scotti ja Brian Johnsoni parimad omadused ning annab neile omalt poolt juurdegi. See pole ilmselt eriti populaarne arvamus, aga minu silmis on Axl praegusel hetkel igati pädevam solist kui Johnson, ning kuigi ma hindan täielikult Beano aastatepikkust panust, pole tal laiemas pildis frontman’ina Axlile suurt midagi vastu panna. Mitte et Axl Rose’iga üldse lihtne võistelda oleks.

Aga laval oli veel üks imemees – AC/DC igihaljas (nimi on selles suhtes täitsa sobilik) kitarrist Angus Young. Mõni bürokraatlikum fänn võiks ilmselt argumenteerida, et praegu tuuritav koosseis pole mingi õige AC/DC, aga tegelikult on seda bändi ju alati eelkõige Anguse signatuursete liigutuste ja kitarrimängu järgi tuntud, ning senikaua kui need olemas on, on ülejäänud meeste kohalolek suhteliselt ebaoluline. Cliff Williams võib ju selles bändis pea 40 aastat mänginud olla, aga laval ei teinud ta sellegipoolest mitte midagi tähelepanuväärset. Oleks silmakirjalik väita, et just tema pillimängust tavalise kontserdikülastaja jaoks midagi sõltub.

FOTO: Marko Kovic/SIPA/Marko Kovic/SIPA

Angusel on seevastu hoopis olulisem roll. Ta võib küll kaheksakümnene välja näha (suitsetamine pole ilmselt head teinud), aga laval tunneb ta end endiselt kahekümnesena ning energiat jagub tal rohkem kui praktiliselt kõigil kolm korda noorematelgi kolleegidel. Kust selline hoog tuleb, jääb minu jaoks suhteliselt mõistetamatuks, kuna füüsiliselt ei paista ta sugugi eriti võimekas. Legendaarne duckwalk, laval püherdamine, 15-minutine soolo ja fantastiline kitarrimäng tõestavad vastupidist. Axlit ja Angust kõrvuti laval näha on muidugi kirjeldamatult vahva – mõlemad on tänaseks legendi staatuses.

Setlist’il pikemalt peatuda ei taha – 24 loo jagu puhast kulda. Küllap saaks bändi loomingust ka adekvaatsema läbilõike teha, aga minu maitsega kattub hetkeline valik nagu valatult. Just siis kui arvasin, et enam paremaks minna ei saa, tuli esitamisele «Touch Too Much»: minu silmis kindlalt AC/DC repertuaari parim pala, mida pole kontserdil juba tervelt 37 aastat mängitud (Axli jaoks oli see seega täitsa esimene kord). Kui enne polnud ma veel päris veendunud, kas tegu on ime või lihtsalt suurepärase kontserdiga, siis pärast seda kaldus mu pakkumine igatahes esimese variandi poole. Ja ilmselt see nii ongi.

FOTO: MARCELO DEL POZO/REUTERS

Nii et AC/DC on palju rohkemat kui lihtsalt üks bänd, mis on 45 aastat ühte ja sama lugu mänginud, ning selle abil roppumoodi raha kokku ajanud. Võin küll hetkel olla Tallinnas, aga minu süda on endiselt Praha lennuväljal, kus ma sain oma senise elu ühe ägedama kontsertelamuse. Ja küllap see mõneks ajaks nii jääbki, kuna vaevalt sellist sorti elamused kerged ununema on. Elagu AC/DC! Elagu Axl Rose!

Tagasi üles