Turteltulemisi Ellen Niidu juurde

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Krista Kumberglastekirjanduse uurija

31. mai 2016, 20:04

Pille-Riin oli üks imelik tüdruk. Tema argipäevategemistes polnud midagi erilist ega põnevat. Raamat polnud selline lemmik, mida ikka ja jälle lugeda. Ometi pakkusid need lood siinkirjutajale plikapõlves kummastavaid lugemiselamusi.

Pille-Riinis võis ennast ära tunda, see tegi pisut rahutuks. Kuidas kirjanik teab, et läbi värvilise klaasikillu vaadates saab maailma muuta? Kuidas saab keegi teine teada sinu armasasjadest, salanukrusest, salarõõmust, salahirmust, salaootustest, endalegi sõnastamata tähelepanekutest ja need kõik ühe võõra tüdruku sisse kirjutada?

Pille-Riin, õigemini küll Ellen Niit, kelle nime raamatu kaanelt vaadata ja meelde jätta polnud siis tarkust, pani ka iseenese mõtteid ja tundeid kõrvalt vaatama ning mällu salvestama. Need on nüüd nagu moosipurgid keldririiulil ilusti alles. Hoopis hiljem, neidsamu tuttavaid tekste üle lugedes tuli taipamine, et tähtsamad kui pisitüdruku argieluseigad on viis, kuidas need kirja pandud on. Näiteks augustis tõmbuvad päevad nuppu … nagu väikesed toored õunapunnid viljapuul. Kõrgepingeliin astub pikkade sammudega üle raba ja üle maailma ääre.

Kommentaarid

Märksõnad

Tagasi üles