:format(webp)/nginx/o/2016/06/01/5459871t1h8497.jpg)
NO99 teatrit on praegu võimatu Marika Vaarikuta ette kujutada. Õigemini on Marika Vaarik selles teatris sama asendamatu kui juhid Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper. Õnneks tunnistab Vaarik, et NO99s tunneb ta end õnnelikuna ja lahkuda ei kavatse.
Juhus, mis muutis eesti teatrit ja Marika Vaariku saatust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Mulle väga meeldis selles mudas olla,» vastab tänavu 54. sünnipäeva tähistav näitleja küsimusele, kuidas ta end teatrihooaja kõmulisemas lavastuses ehk «Kõntsas» tundis. Vaarikul löövad silmad põlema, kui ta räägib proovitegemisest, noortega möllamisest ja pingutamisest. Enese ületamine, pidevalt lati kõrgemale seadmine sütitavadki Vaarikut ja hoiavad teda NO99s.
Märtsis kuulutati Marika Vaarik aasta parimaks naisnäitlejaks. Tunnustuse tõid talle rollid NO99 muusikalis «NO46. Savisaar» ja lavastuses «NO42. El Dorado: Klounide hävitusretk». Need olid võimsad rollid võimsates lavastustes.
Eile, kolmapäeval esietendus Estonia kontserdisaalis järjekordne piire ületav NO99 lavastus. Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo lavastatud «Pööriöö unes» saavad kokku William Shakespeare’i näidend ja Felix Mendelssohni ekstra selle näidendi jaoks kirjutatud muusika, mida peetakse 19. sajandi tippteoseks. Kohtuvad teater, ERSO ja tütarlastekoor Ellerhein, dirigent on Olari Elts.
«Pööriöö unes» on tähtis (ja kõikidest eelmistest täiesti teistsugune) roll ka Marika Vaarikul. Milline täpsemalt, pidi meie vestluse ajal jääma veel saladuseks. Võib vaid öelda, et Vaarikut ses lavastuses ei näe, aga ka noortele näitlejatele pole lavastajad lavale kohta ette näinud. Noori näitlejaid näeb publik lae alla riputatud hiigelsuure võlukuuli või kuu pinnal. Näitlejad on küll saalis, kuid neid vaadata pole soovitatav: nad mängivad horisontaalasendis ehk selili maas, partneriks vaid kaamera. Marika Vaariku rolliga «Pööriöö unes» sellist ekstreemsust ei kaasnenud, aga kui olnuks vaja, andnuks tema lavastuse õnnestumiseks endast kõik.
-Mida kaks esietenduseni jäänud päeva teile näitlejana tähendavad?
Ülipingelist aega. Nagu ikka enne esietendust. Aga seekord on see eriline – tõeline «pööriöö uni» meile kõigile, ERSO-le, Ellerheina koorile, solistidele, näitlejatele.
-Millised on teie rituaalid «Pööriöö une» esietenduse eel?
Ma ei taha ega saa öelda, mida ma isiklikult esietenduste eel teen, sest see ongi väga isiklik. Esietendus on alati pidupäev, pisut närviline, elev ja sunnib end maksimaalselt kokku võtma.
-NO99s on sageli ka esietenduse päeva hommikul proov, kuidas see näitlejale mõjub?
See võib pingeid maha võtta... Hommikuses proovis on minu jaoks oluline trupiga kokku saada, et me ei kohtuks vaid mõni minut enne lavale astumist.
Tegelikult algab kõik täpselt kell seitse, keskenduda tuleb just selleks hetkeks.
- Milline lavastus on «Pööriöö uni»?
Meeletu, ilus, kaunis, poeetiline, sest laval on koos noorus, kirg ja armastus. Mõelge pööripäevale, hetkele, kus valgus ja pimedus saavad kokku. Ajale, mil öö on nii lühike, selles öös on kärsitust, sest tahetakse palju korda saata.
- Lavastusega on seotud veel koor, orkester… Kui keeruline see tehniliselt on?
Saan vaid öelda, et mina olen lava taga ja rollist tingituna on mul võrreldes noorte näitlejatega teised asjad keerulisused, seda just tehnilises mõttes. Noored, kes meil selles lavastuses mängivad, on imelised.
-Kas noori laval mängimas nähes tunnete väikest kadedust?
Muidugi! Aga see on teistsugune kadedus, pigem imetlus. Praegu on just nende hetk teha esimese armastaja rolle, olgu selleks siis «Suveöö unenägu». Hiljem neid rolle enam teha ei saa.
-Teie alustasite VAT Teatris, Julia roll on teil mängimata, kuid kas teil õnnestus mängida mõnda teist noort armastajat?
Pean kohe mõtlema. Ei. On näitlejaid, kes on noori armastajaid mänginud ka veel kolmekümneselt, aga ma vist pole ka seda tüüpi näitleja...
- Kas usute juhusesse või saatusse?
Mõlemasse. Kõige toredam on see, et alles hiljem teeme selle valiku, kas teatud sündmus oli see või teine.
- Olite vabakutseline näitleja, kui Tiit Ojasoo teid raadiomaja juures kohtas ning küsis «Marika, mis sa siin teed?». Sel kohtumisel tegi ta ka ettepaneku tulla mängima NO99 lavastusse «Kuningas Ubu». Kas see oli saatus või juhus?
Mõlemat korraga. Ta tuli juhuslikult, me saime juhuslikult kokku ja ometi oli see terve saatus.
- Minu meelest on see väga ilus lugu, mis ei ole muutnud mitte ainult teie elu, vaid ka tervet eesti teatrit. Olete te uurinud Ojasoolt, kas ta oleks teile selle ettepaneku niikuinii teinud?
Võib-olla oli selle idee taga Ene-Liis, keda tundsin juba Vanalinnastuudio ajast. Ma ei ole seda Tiidult ega Ene-Liisilt küsinud ega küsi ka. Las see jääb ilusaks juhuseks, mille üle ma olen väga tänulik.
Mulle meeldis väga «Ubu» teha, juba stilistiliselt oli tegemist võimsa asjaga, lisaks mulle meeldis lugu ja see, et esimesel aastal oli mu partneriks Tõnis Mägi, teisel aastal Jarek Kasar. Igal juhul oli seda väga lahe ja tore mängida, kõik-kõik muu sinna juurde.
«Ubu» oli esimene kokkupuude NOga ja nende mõtlemisega, kuidas nad asjad teevad ja midagi hoopis uut välja nuputada püüavad. See oli väga tore töö.
- Olete NO99ga juba pea kümme aastat seotud, mis teid selle teatri juures kinni hoiab?
Päris mitmed asjad. Eelkõige see, et eesmärgid seatakse siin päris kõrgele. Ma mõtlen, et kõik latid on päris kõrged ja just see teeb asja minu jaoks väga põnevaks.
Teiseks on trupp ning proovitegemise kultuur. Mulle meeldib, kui jagub veel inspiratsiooni, teravust, austus oma töösse, teha tahtmisse.
Kui sa seda ei viitsi, tuleb teatri tegemine ära lõpetada, sest siis pole teater enam looming, vaid muutub tööks. Kui on aga värskust, soovi proovisaalis mässata nii palju kui võimalik, siis on see töö – kui üldse sellist sõna kasutada – huvitav. Loomingut genereerida ongi keeruline. Ja ongi raske.
- Mainisite truppi, kuid trupp on kümne aasta jooksul muutunud. Praegu on teatris nn vana trupp ja noored. Kas seestpoolt vaadates on NOs üks või kaks truppi?
Ikka üks. Loomulikult olen ma nendest poole vanem, nad kõik võiksid mu lapsed olla, aga kõige vahvam ongi see, et proovisaalis seda vahet lihtsalt ei ole.
-Et trupp muutub, on loomulik. Kui valulik on mõttekaaslaste lahkumine jääjatele?
Muidugi on see valulik nii lahkujatele kui ka jääjatele. Öeldakse, et kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks. Valuga tuleb lihtsalt leppida, sest kõik läheb edasi. Pealegi pole see lahkuminek lõplik, oleme ju omavahel kõik kursis, nad käivad meie etendusi vaatamas, teame, mida keegi teeb, suhtleme edasi. Kui me nüüd juhuslikult mõnes tükis koos ei mängi, siis see ei võta ära kõike seda, mis meid seob. Mine tea, võib-olla tullakse veel tagasi, ära iial ütle iial.
- Kuidas te end NO99s tunnete, on see endiselt teater, kus te olete näitlejana õnnelik?
Ma arvan küll. Kui ma ükskõik mis põhjustel peaksin kunagi lahkuma, siis teen näitlemises pikema pausi. See võib küll suurelt kõlada, kuid aastatepikkuse töö tulemusena on mul kujunenud üks või teine arusaam, kuidas asju teha. Neid tõdemusi on meeletult raske hoida, eriti veel väljaspool NOd.
Loomulikult tekib vahel tüdimus, võivad olla kriisid ja nullaeg. NO99 puhul on see eriti tore, sest kõik teavad, et see teater on ajutine. Lõpu teadvustamise nimel tasubki see kunstiakt lõpule viia. Viimase lavastuseni jõudmine võtab kümme aastat, ma ei tea, kas mina olen see, kes jõuab nullini…
- Aga tahaksite?
Muidugi!
See on nii eriline, iga see number etenduse ees, võib ju ka panna komasid, sulgusid ja mida vaid... Kuid on fakt – ühel päeval on null.
NO99 pole lihtsalt hoone, mille sees tehakse teatrit, vaid kontseptsioon, ja selles mõttes äärmiselt huvitav.
- Milline te proovis olete?
Ma ei tea, ma ei ole ennast kõrvalt jälginud, aga tean, et ega ma väga vaikne ei ole. Olen rohkem selline lammutaja tüüp – võin hästi kaua proovida nii ja naa. Ses suhtes võin olla plähverdavam, ma nii-öelda kaardistan võimalusi ja selle kaardistamisega käigus võin ma ära käia väga suurtel skaaladel.
Mingil perioodil saan aru, mida ma umbes tahan, ja siis hakkan nagu emalõvi end kaitsma. Mind võib küll veenda, aga kindlasti vaidlen vastu.
Mulle meeldib väga eksida. Ma võin eksimist isegi provotseerida.
- Kuna NO99 lavastused on paljuski ühistööd, siis teie eksimine võib kaasa tuua ka teiste eksimise?
Vabalt võib nii olla, aga see tee tuleb läbi käia. Mulle meeldib, et meie teatris on võimalus niimoodi proove teha. Eksimist võiks tegelikult palju rohkem olla, seda ei tohiks meie töös karta.
- Saate tuua mõne näite heast eksimusest, millest on välja kasvanud mõni detail rollis või koguni terve roll?
Päris nii ei saa, aga neid on, kindlasti on. Prooviperiood on nii tihe protsess, et seal ainult laksud käivadki. Kui sõiduvette läheme, siis võib juhtuda igasuguseid pöördeid.
/nginx/o/2015/10/21/4617919t1hd324.jpg)
- Kõik teavad, kuidas sünnib lavastus siis, kui on olemas näidend, lavastaja ja näitleja, lava. Tulemus võib olla nii hea kui ka halb. Aga kuidas valmis näiteks lavastus «NO43. Kõnts», kus kogu trupp mängib väga intensiivselt ja võiks öelda, et te olete seal hingeliselt alasti. Lisaks on lava kaetud mudaga. Milline oli ettevalmistusprotsess ja mida sellise lavastuse tegemine näitlejalt nõuab?
«Kõntsas» oli meil samuti olemas alusmaterjal, milleks oli Fjodor Sologubi «Saadanasigidik». Kes raamatut on lugenud, see teab, et see räägibki kõntsast. Ta kirjeldab seda väga värvikalt ja väga uhkelt. Me kõik lugesime selle raamatu läbi, arutlesime ja siis tegime erinevaid etüüde. Kui olime juba päris kaugele jõudnud, siis ühel hetkel lihtsalt loobusime vene hingest ja raamatu sisust. Alles jäimegi ainult meie ise.
Kui proovisaali toodi väga öko muld, mis tehti veega märjaks, ehk muda, siis kõik muutus. Muda on selles lavastuses tähtis tegelane, see mõjutab kõike. See, mida te laval toimumas näete, ongi sündinud just tänu mudale.
Mulle meeldis selles mudas olla ja proove teha, sest muda on nii fataalne, sa pead temaga dialoogis olema. Ta teebki sind nii-öelda haavatavaks, jõuetuks, on nagu loodusstiihia, sa ei saa ühtegi maski ees hoida, sest muda tõmbab kõik maha. Mudas toimuv on ettearvamatum, juhuslikum kui parketil, tavalises proovisaalis toimuv. Isegi püsti püsimiseks pead sa mudas tööd tegema, sa ei saa seal võimutseda.
- Kui lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo selle idee välja käisid, siis milline oli teie reaktsioon?
Loomulikult proovime! See oli tohutu lust. Kaks tundi kestev maadlus mudaga toob lõpuks hingelise puhtuse.
- «Kõntsas» on näitleja just hingelises mõttes alasti. On see ses suhtes ka teie jaoks eriline?
NO99s on mitmeid lavastusi, mis on meid, näitlejaid, hingelises mõttes alasti võtnud. «Kõntsa» oli see sisse kodeeritud, sest lavastus on väga rituaalne ja rituaal viibki maskid eest. Inimkond kõntsas, need on selged ja uhked mõtted, ning see tekitab samuti alasti olemise.
-Üks asi, mis mind saalist lahkudes häirima jäi, oligi maailma kõntsana nägemine. Tegelikult on maailmas ilu ja headust ja elevantide tantsu palju rohkem. Kas selles lavastuses negatiivsuse nägemine on publiku, antud juhul siis minu viga, sest näitlejatena te läbite hoopiski puhastuse?
Need emotsioonid on ka meile tuttavad. Samuti oleme pidanud maha kõik need vaidlused. Kunstiline valik oli näidata just seda kõntsa poolt, aga mitte aga helgust. Minu jaoks see teebki selle lavastuse kohutavalt kauniks, sest kui oleks vastupidi, siis arvaksime, et maailm ongi lihtne paik, kus tuleb ainult natukene kõntsa taluda.
Inimkond ei ole tuhandeid aastaid muutunud. Inimene oma iseloomult pole jõudnud puhtamasse ja ilusamasse faasi. Praegust maailma vaadates saab aina selgemalt aru, et kollektiivi, seda ühtset inimkonda, kus poleks vastandumist, vaenu ja sõdasid, ei ole tekkinud ega tekigi. Praeguste väga keeruliste poliitiliste sündmuste taustal on selliste lugude rääkimine õige. Sugugi pole nii, et meil poleks midagi muud rääkida, on küll. Palun tulge ja vaadake «Pööriöö und».
- Igatseksite teha rohkem näidendipõhiseid lavastusi?
Ma ei näe siin tegelikult vahet, sest teksti lammutamine käiks samamoodi. Ja just see on see, mis mind selles teatris hoiab.
- Pärast «Kõntsa» tuli «NO42. El Dorado: Klounide hävitusretk». Sarnased, mingis mõttes nagu ühe lavastuse esimene ja teine osa. Mille poolest olid need teie jaoks sarnased või erinevad?
«El Dorados» olen ma kloun. Klounile on aga rohkem lubatud, tema võib kõike rääkida, teha ja olla. Lavastuses üheks tõukeks on konkistadooride retk kullaväljadeni, jõhkrus ja jubedused, mida seal korda saadeti… ja jällegi, mille nimel? Sajandeid on kestnud üks ja seesama ahnus, kulla taga ajamine, ning just sellest räägibki «El Dorado». Kusjuures kullani jõudes ei oskagi nad sellega midagi peale hakata, lähevad hoopis koju.
«Kõntsast» erineb see juba sellepärast, et «Kõntsas» otsivad tegelased väljapääsu. Vabanemiseks tuleb aga pikk tee läbi käia. Kogukondliku elevandikarjani jõudmine on omakorda riituse lõpp, vabanemine, puhastumine. «El Dorados» seda kõike ei ole.
«El Dorado» on meie trupi näide sellest, kuidas ahnus ja kõik see, mida ma just rääkisin, on lõpmatu.
Omamoodi kummaline, et kõike, mida me eitame, me mõlemas tükis jaatame. Aga me teeme seda ju meelega. Me tahtsime teha «Kõntsale» otsa «Klounid», et näidata kõige lihtsamaid ja banaalseimaid ihasid.
/nginx/o/2016/06/01/5459877t1hd2f5.jpg)
- «El Dorado» algus on ilus – see on üldse visuaalselt uhke lavastus. Teie mängitud kloun lamab laual kui surnu, kuid ühel hetkel ta elavneb ning siis muudab ta surma ja sünni kuupäevi. Mitu korda.
See oli üks etüüd sellest, kuidas mu tegelane valmistub surmaks ehk siis ma otsustan, et nüüd ma suren ära, aga ka seda ei saa ma rahulikult teha, sest oot-oot, midagi on veel tegemata, saamata.
- «El Dorado» ja «Savisaar» tõid teile parima naisnäitleja tiitli. Peab tunnistama, et need tegelased, keda te mängite, aga ka «Kõntsas» kehastatav naine, on üsna ebameeldivad tegelased.
Olen püüdnud neid näidata natuke positiivsema poole pealt, n-ö kaitsta neid. Siin pole tegemist ainult psühholoogilise analüüsiga, et kõigis meis on peidus nii üks kui teine pool. Muusikal «Savisaar», vabandage väga, ei räägi Edgar Savisaarest, selles lavastuses ja tegelaskujus on üldistus palju-palju suurem. Me näitasime inimest, kes ei suuda võimust loobuda. Minu kehastatud tüüp on võimu juures olnud antiigist peale, siin pole mitte midagi uut.
Lavastus võinuks tekitada küsimuse, et mida meie, kes me ise pole võimu juures või kes me nii arvame, saaksime sellistes olukordades teha. Lavastuses kõlavad tekstid peaksid ka meid mõtlema panema. Võim ei seisa ju üksi püsti, võimul püsimiseks on vaja ka neid, kes sellele või teisele annavad just selle võimu.
Kuidas meie ise saaksime olukorda, maailma mõjutada, selliste asjade peale peaksime palju rohkem mõtlema.
Neid kolme rolli on olnud väga tore mängida.
- Mis peaks publikuga saalis juhtuma?
Ma loodan, et toimub mingi nihe. Näiteks NO99 lavastuse «Fantastika» puhul ma tean inimesi, kes ütlesid, et nad püüdsid omaette vastata neile küsimustele, mille üle laval näitlejad kõval häälel arutlevad. Publikult keegi küsimusi ei küsinud, kuid need küsimused panid neid mõtlema.
«Kõntsa» puhul olen väga palju kuulnud, et inimesed on mitu päeva sellele etendusele mõelnud ja seal palju helgust leidnud. On ka vastupidi. Kui publik mõtleb, et miks näitlejad seda või teist laval teevad, siis on see ka juba väga suur asi. Kui aga on aega ja ruumi, siis võiks veel vaadata, et mida lavastus sinu kui vaatajaga teeb, kuidas ta mõjub ja mida ta käivitab. Mõnikord võib lavastus pääseda mõjule kaua aega hiljem, hoopis mõne teise lavastuse kaudu.
-Soovite te ka publikule mõnda ideed, sõnumit pähe panna?
Ei. Publik teeb selle valiku ise.
-NO99-le on didaktilisust ette heidetud.
Jah. Kui ka on mingi sõnum, mida soovitakse edastada, siis hea küll, las ta paistab välja. Aga teatav ambivalents võiks ikkagi jääda. Kahtlemata peab kunstnikul millegi suhtes seisukoht olema ja see on platvorm, mille pealt koos minna.
- Teie ei ole avalikkuses väga aktiivselt sõna võtnud, eelistate avaldada arvamust NO99 laval.
Mul ei ole vajadust ega tahtmist, sest siin näidatavad seisukohad on suured ja tugevad. Viimasel ajal pole küll poliitilist avaldust olnud, paguluskriisidest jms me pole aktsioone-lavastusi teinud, aga ka see on seisukoht. Tegelikult oled kodanikuna aktiivne kogu aeg. Kellegi kolmanda kirjutatud artikli taga võivad olla ka meie mõtted, ühiskonnas aktiivne olemiseks on mitmeid võimalusi.
- Ojasoo-Semper on öelnud, et nemad tahavad minna poliitiliselt teatrilt poeetilise teatri poole, mida teie NO99 näitlejana sellest arvate?
Minule tundub see suund huvitav, sest ka selles näen poliitilist sammu. Saan tegelikult väga hästi aru, miks nad poeetilist teatrit tahavad teha. Üldistatum, mingite suuremate teemade käsitlemine on praegu ühiskonnas olulisem.
- Kohe lõppeb teatrihooaeg, mil teid kuulutati aasta parimaks naisnäitlejaks. Olete teinud suuri ja võimsaid rolle. Kui rahul te ise olete?
Olen õnnelik, et olen sellistes lavastustes mängida saanud. Kohe väga õnnelik. Loodan, et see kõik jätkub. Ma ei mõtle kunagi sellele, et ma teen oma karjääris kangelastegusid, see pole oluline.
Ma lihtsalt ootan põnevusega, mis edasi, kuhu me üldse läheme ja mida me ette võtame. See on meeletult põnev.
- Kas lisaks põnevusele on need rollid veel midagi andnud?
Need on ikka väga tugevad proovilepanekud. Eriti «Savisaar», mis oli nii suure vastutusega ning seepärast oli roll vaimselt väga-väga raske. Laval olemine mitte, vaid kõik selle rolli ja lavastusega kaasnev. Kõiges selles rahulikult vastu pidada oli pingutus.
Teised lood, «Kõnts», «El Dorado» ja «Fantastika» on olnud lihtsalt pööraselt huvitavad ja toredad tegemised.
- Kuhu edasi? Olete juba kõike proovinud, mis te arvate, kuhu võiks NO99 piire edasi nihutada?
See ongi põnev, et kuhu veel. Ei tea, praegu tõesti ei tea, aga loodan, et need piirid veel liiguvad. Ma isiklikult ei näe, et kõik oleks ammendatud. Kaugeltki mitte.
- Pärast rasket hooaega ja kaks päeva enne esietendust olete täis energiat, silmad löövad tuld. Mitte miski ei viita sellele, et oleksite väsinud või tühi.
Mängimine ei võtagi tühjaks. Võib-olla siis võtaks, kui järjest oleks vaja mängida väga suurte tekstimahtudega töid.
Ilma tööta olemine on tegelikult palju raskem. Kui pead näitlejana lihtsalt passima. Minu jaoks oleks see surm, siis ma tunneksin vaimselt absoluutset kokkuvarisemist.
:format(webp)/nginx/o/2015/02/06/3741173t1h65c5.jpg)
MARIKA VAARIK
* Marika Vaarik (1962) lõpetas (1991) Tallinna Pedagoogikaülikooli Kultuuriteaduskonna
* 1987 - 1994 töötas VAT Teatris; 1995 -2006 Rakvere teatris
* Alates 2009. aastast töötab NO99s
* Aasta parimaks naisnäitlejaks on ta kuulutatud aastatel 1999, 2000, 2016
* Parima naiskõrvalosa auhind 2014
* Valgetähe 4. klassi teenetemärgi kavaler