Tükk üldajalugu raamatusse raiutud

Tartu Ülikooli õppejõud Anti Selart ja Mati Laur esiltemas uhket koguteost «Maailma ajalugu II» Foto: Mare Kõrtsini

Tartu Ülikooli õppejõudude kirjutatud maailma ajaloo värsket köidet kätte võttes tuleb enne sisusse süvenemist mõelda kogu sarja (seni on ilmunud vanaaja köide) laiemale kontekstile. Eesti ajaloolased kirjutavad üldajaloost suhteliselt harva. Üldajaloo uurimise ja kirjutamise traditsioon, mis Teise maailmasõja eelses Tartu Ülikoolis oli hakanud tekkima – näiteks avaldas Peeter Tarvel erialaperioodikas artikleid nii Saksa talurahvasõja kui Prantsuse revolutsiooni teemadel –, hääbus nõukogude ajal. Oma eelkäijatega võrreldaval tasemel suudavad üldajaloo teemadel esineda vaid vähesed autorid.

Eesti ajaloolaste tööpõld on ikka Eesti ajalugu, ükskõik kui võrdlevalt või rahvusvaheliselt seda ka ei uuritaks. Ühest küljest see muidugi peabki nii olema, sest kes meie ajalugu siin veel uuriks, kui mitte meie ise. Pealegi on just Eesti selle tegemiseks maailma parim koht. Teisest küljest, maailm ei piirdu ainult Eestiga, mistõttu on üldajaloo-alase kompetentsi arendamine hädavajalik.

Eesti kultuuris on olnud ülitähtis roll tõlkimisel. See avaldub ka üldajaloo-alases kirjanduses. Juba tsaariajal tõlgiti eesti keelde Helsingi ülikooli professori Kaarle Olavi Lindequisti «Üldine ajalugu», Pätsi ajal Briti sotsialisti ja ulmekirjaniku Herbert George Wellsi globaalne bestseller «Lühike maailma ajalugu». Seda rida võiks jätkata kuni kõige uuema ajani. Vaatamata tõlkimise paljudele eelistele ei tohiks eesti publiku ajalooteadmiste arendamisel siiski üksnes sellega piirduda. Eesti saab suuremaks ainult siis, kui me maailma kohta ka ise midagi arvame. Juba sellest seisukohast on Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudis käima lükatud ettevõtmine kiitust väärt.