Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/01/07/2737386t1h5ea3.jpg)
Philip Roth on olnud ameerika kirjanduse 20. sajandi teise poole üks põhijõude, üks suurimaid. Mõni aasta tagasi teatas ta küll, et loobub kirjutamisest. Tegin selle uudise saabumise paiku teleintervjuud kirjanik Andrei Ivanoviga, kes on ennast ka positsioneerinud kui suurt Rothi fänni, ja uurisin talt, kuidas ta sellesse uudisesse suhtub. Ivanov mõistis Rothi, kuid enda puhul ei kujutanud sellist olukorda ette. Tõenäoliselt interpreteerin Ivanovi sõnu küll valesti, aga tema vastus võis olla midagi sellist, et kui lõpeb kirjutamine, siis ka elu.
«Ameerika pastoraal» on selle võimsa kirjaniku üks tuntumaid ja tunnustatumaid romaane. 1997 võitis see Pulitzeri preemia. Romaan jutustab meile eelkõige, kui nii võib öelda, ühe perekonna elust. Selle keskmeks on Seymour Levovi (alias Rootslane) nime kandev mees, endine keskkooli tippsportlane, keda oleks võinud oodata ees suurepärane profikarjäär, kuid kes allutab ennast mingis mõttes hoopis traditsioonile, ahendab tulevikuhorisonti ja hakkab juhtima pereäri, kindavabrikut, millele pani aluse tema isa, mõistagi raske ja järjepideva tööga. Seymour on juut, kuid ta abiellub läbi suurte raskuste kauni New Jersey 1949. aasta missi, roomakatoliiklasest iirlanna Dawniga.