Baltimaade värske ühisrinne Veneetsia arhitektuuribiennaalil

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Artikli foto
Foto: DAVID GRANDORGE

Küsib Eesti Arhitektide Liidu juht  Katrin Koov, vastab  Balti paviljoni Eesti-poolne kuraator Johan Tali.

Massiturismi raskuse all ägav Veneetsia on muutunud iseenda karikatuuriks – endine jõukas kaupmeeste linn, mis kontrollis Vahemere piirkonda (idaturgu) kuni Antiookiani, on tänapäevaks püsielanikest tühjaks jooksnud ning müüb oma kunagist hiilgust tükkhaaval läbisõitjatele. Linnast on saanud kaunis nostalgiline pakend, mida ühepäeva-kruiisijatel lihtne tarbida.

Esmapilgul paistabki linn võrgutav, tihe ja külluslik, ent lähemal uurimisel selgub, et loomulik linnaelu on siit lahkunud ja fassaadide tagant vaatab vastu tühjus, kõdu ja hääbumine. Veneetsia linn vajub nii otseses kui kaudses tähenduses, siin on kõik nüüdisaegse üleilmastunud ja -rahvastatud maailma vastuolud teravalt tunda. Selles kontekstis on ühiskonnakriitiline ja väljapääse otsiv arhitektuuribiennaal päris õige koha peal.

Tagasi üles