Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/11/23/6104787t1he9a3.jpg)
/nginx/o/2016/06/03/5470069t1h0b0c.jpg)
Vaevalt oskas Eesti Kunstiakadeemia ette näha, milline laviin vallandub, kui Priit Pärnaga jamama hakata. Ilmselt jäi kahe silma vahele, et Pärn on vana sambomaadleja. Teda niisama lihtsalt ära suruda ei saa – valuvõtteid tunneb ta hästi.
See, et sind võidakse karikatuuri sisse panna, on üks asi. Teine asi on see, kui välispressi ilmuvad kooli mainet kahjustavad pealkirjad. Teha pole midagi: Pärn on maailmas vaieldamatu autoriteet, üks väheseid eesti kunstiinimesi, kes on omal alal absoluutses tipus. Peale selle on tal tugev mandaat ehk üliõpilaste toetus. Ja kellele seda kooli siis ikka tehakse kui mitte neile!?
Tagatipuks pole akadeemia ise veel kordagi väljendanud, millist animatsiooni siis ikkagi tahetakse või kas üldse tahetakse. Väide, et see peaks suhestuma rohkem nüüdiskunstiga, on kobavõitu. Muide, just neil päevil näitab Zagrebi nüüdiskunstimuuseum fassaadil Terje Hengi animatsiooni. Kah Pärna õpilane.