Aus ülestunnistus: Queenist, Lambertist ja mälestustest

Queen + Adam Lambert Foto: Erlend Štaub

See võis olla äkki 1990. aastal, mil olin lühikest aega Brian Maysse armunud. Kui seda, et teismelise tüdruku rahakotti ehib ajakirjast Suosikki väljalõigatud pilt, armumiseks saab nimetada.  

Ei suuda meenutada, mis sellise sooja tunde tekitas. Küll aga on mul üllatavalt teravalt meeles isegi selle õhtupooliku lõhnad, hääled ja valgus, mil Soome raadiojaama Radio Mafia saatejuht teatas Freddie Mercury lahkumisest ning raadiost kõlasid vaid ja ainult erinevad Queeni ning Freddie lood. Sellel õhtul on «Innuendo» meloodia ja see oli esimene kord, mil võõra inimese surm mind puudutas ja haiget tegi. 

Ma ei pea end paadunud fänniks, aga muusikainimesena olen nii kaua, kui end mäletan, vahelduva eduga Queeni kuulanud. Mu lemmiklaulud on «The Miracle» ja «Scandal», mis ei kuulu nende kõige-kõigemate peavoolu hittide sekka.

Queeni kontserdist osasaamisest ei ole osanud ma unistada. Et see koju kätte tuuakse, on tänapäeval juba tavaline. Pühapäevaõhtusele Queeni ja Adam Lamberti kontserdile läksin eelarvamusteta. Miks peakski hakkama võrdlema võrreldamatuid ja otsima kelleski kedagi teist.

2009. aastal telesaatest «American Idol» tuule tiibadesse saanud Lambert on suurepärane artist ja vokaaltehnika tipptase, vaevalt ta oleks vastasel juhul julgenud ettepanekut legendaarse bändiga turneele minna vastu võtta. Kuigi tuima eestlast peab pikkamööda moosima, et teda natukenegi liikuma saada, siis lauluväljakul olnud 25 000 kuulajat olid noorel superstaaril hetkega pihus. «Maailmas on ainult üks Freddie ja nii see ka jääb, mitte keegi ei saa teda asendada.»

Superstaar teab, kuidas olla, mida öelda, mida ütlemata jätta ja mis peamine - kuidas lugupidavalt, omamoodi, aga väga hästi ja tehniliselt filigraanselt laulda lugusid, mille puhul on enamikul kõrvus üks maailma legendaarsemaid meeshääli. Kahetunnine sõu sai ootamatult kiiresti läbi. Natuke jäi kriipima, et lõpulugude seast jäi välja superhitt «The Show Must Go On». Aga väidetavalt on see kavast maas juba mõnda aega. 
------------------

Arvamus

Kaire Vilgats

Kontsert meeldis väga, laval oli väga paljuski see bänd, mida ette kujutasin. Lood olid need, mida tean ja mis mulle valdavas enamuses meeldivad. 

Positiivne üllatus oli see, et vanad mehed olid heas vormis, May jooksis laval ringi, Roger Taylor sai ka hakkama, ootasin rohkem koperdamist.

Adam Lamberti kohta olen nurinaid kuulnud, mida ma hästi ei mõista – kas oodati siis, et laval on Freddie kloon? Ta ütles ju ise ka selge sõnaga, et keegi ei taha Mercuryt asendada, aga maapealne elu läheb edasi. Lambert on sarmikas inimene, vokaalses mõttes vääriline, Queeni muusikaline materjal eeldab head vokaali ja suurt hääleulatust. Tabasin end eile meenutamast esimest korda, mil George Michael laulis «Somebody To Love» lugu ja räägiti temast kui Mercury mantlipärijast, mida ei juhtunud. Et nüüd on selleks saamas Lambert, kes Michaelile visuaalselt sarnane.

Alati võib leida põhjuse nurisemiseks. Seal, kus meie kontserti kuulasime, olid rahval näpud püsti ja lauldi kaasa. See oli ainukordne võimalus Queeni näha ja seega tuleb sellest võtta parim, mina olen väga rahul, et olen neid oma silmaga näinud ja oma kõrvaga kuulnud.
------------------

Olav Osolin

Rääkigu vanad torisejad, mis tahavad, aga mulle eilne Adam Lamberti show meeldis. Kutt on ikka väga lahe nii laulja kui artistina ning samas ka suht kultuurne tüüp, kes püüdis Queeni-vanakeste suhtes viisakat respekti üles näidata, kirjutas oma Facebooki kontol Olav Osolin. 

Kontserdi kõige igavamad hetked olidki need, kus vanamehed soleerima kukkusid, sh Taylor lauljana, aga Adam kannatas selle kenasti ära ja pani lõpuks show'le korraliku punkti.

Seejuures oli lahe, et Lambert võttis asja lõbusalt ja iizisti, samal ajal, kui vanad sepad rammisid tuimade nägudega. Vahva oli vaadata, kuidas noor Taylor lõi trummi mõnusa matsuga samal komplektil, mida ta paps püüdlikult kolistas ja soundiliselt olidki kõige tummisemad just need kaks laulu, kus noorel kutil lasti madistada.

Aga selge on see, et suurem osa vaatajatest läheb Queeni puhul ikka Mayd ja vana Taylorit vaatama, nii et hea, et poiss üldse põhikomplekti taha pääses. Ja omamoodi sümpaatne oli ka see, et Brian May Tallinna teletorni teesärgi lõpuks selga pani - see on jumala lahe jurgis, mis teletornile on tehtud, ma oleks selle peaaegu ka endale ostnud.