Alati on hea, kui teise põlve immigrandid hakkavad uusi kultuuriväärtusi looma, näiteks kirjutama. Sellised autorid toovad alati kaasa midagi uut, midagi põnevat, midagi seniolematut. Suurepärased näited selliste autorite kohta on Sofi Oksanen, Téa Obrecht («The Tiger’s Wife», eesti keelde tõlgitud ei ole), Madeleine Thien, Kim Thúy. Kuna teiselt maalt pärit kirjanike maailmakogemus on laiem, ei piirdu nende raamatute tegevus ainult ühe maalapikese ja seal välja kujunenud ühiskondlik-kultuuriliste normide keskel rähklemisega.
Statovci «Minu kass Jugoslaavias» on kaks esialgu eraldi seisvat liini, mis mõlemad paeluvad ühevõrra. Romaan algab ainult meestele mõeldud tšätivestlusega, esindatud on niihästi Tampere, Oulu kui ka Helsingi, ja peategelasel veab – tema ukse taha jõuab kauni kehaga Ville. See on raamatu üks liin – homoseksuaalse noormehe elu 21. sajandi Helsingis. Bekimi elus oleks nagu kõik korras – tal on korter, mida ta peaaegu paaniliselt korras hoiab; isa füüsilise jõuga kehtestatud võimu alt pääsenud, käib ta ülikoolis nagu noorele inimesele kohane –, ent seisab tihtipeale vastamisi probleemiga, et on põgenik, et ta ei ole täiesti oma. Ta peab kõike tegema mitu korda paremini kui keskmine soome noormees, aga ometi on ta alati kuidagi kehvem. Näiliselt heatahtlikest märkustest immigrantide aadressil ei tohi ka kuidagi välja teha, need tuleb lihtsalt ära kannatada. Kui Bekim juba immigrandina seisab väljaspool ühiskondlikku kuuluvust, siis seksuaalse vähemuse osana on tema kaasatus veelgi väiksem. Ja kui mingi suhtesarnane toode tema ellu tekibki, siis – ilmselgelt tänu vägivaldsele isale omaseks saanud suhtemudeli tõttu – seab ta selle ohtu. Suhtesarnane toode jõuab Bekimi ellu ööklubis kohatud kassi kaudu, kes end õige kähku tema kodus sisse seab, käpaga diivani käetoele patsutab ning aina nõuab, nõuab, nõuab.