Mida sa igatsed, patune inimene?

Katja Novitskova Berliini biennaalil Foto: Kati Ilves/Iphone 6

Veebiplatvormi DIS kureeritud Berliini biennaal (#BB9) vajutab kõigile internetiajastu hipsterite emotsionaalsetele nõrkustele, kanoniseerides interneti meemid kunsti abil kompaktseks visuaalseks arutluseks. Erinevalt viimastel aastatel populaarseks saanud võiduajamisest, milline kuraator suudab teha kõige hoomamatumalt suurema näituse, kus saavad mainitud kõik olulised teemad ja linnades tuleb läbida üksteisest kõige kaugemaid punkte või vahel isegi eri riike, mõjub DIS Magazine’i kureeritud projekt oma viie näitusepaigaga kõigiti külastajasõbralikult.

Näituse saatetekst võtab üsna tüünelt läbi internetisõltlastele projitseeritud paranoiad: «Sa said teada, et sa eksisteerid online’is, aga su tagumik ikka valutab ja vaevab sind. Kui tunned, et oled kõige lähemal «iseendale», oled tegelikult enese võimendatud versioon. Andmemaht, mis su silme all jookseb, on nagu tunded, millele sa alati ei viitsi reageerida. Sa püüad olla kohal, aga oled juba enda vaimule võlgu. Amazon teab paremini, mida sa tahad, kui sa ise. /…/ Berliin on mõnus turistilõks. Sa oled tähelepanelik kultuuritarbija, aga tead, et kaua see kõik nii ei kesta.» 

Nutitelefoni- ja arvutikasutajat haarab pidev uudisvoog mõnusalt põnevate uudisnuppudega, mis defineerivad kasutaja elustiili ja samas tekitavad pideva ärevustunde, et äkki ollakse kõige värskemast infokillust, mis kaootilise infovoo pusle kokku seaks ja kõik arusaadavaks teeks, juba maha jäädud.

Berliini biennaali üks avatöid, mis kogu suurnäitust hästi avab, on Bukarestist pärit Alexandra Pirici koreograafia «Signaalid» (2016), kus tantsijad tantsivad ette interneti meeme, liikumisjäädvustuse tehnoloogia (motion tracking technology) helkurid kehal ja näol. Kunstnik on tiimiga välja töötanud algoritmid, mille abil analüüsida veebis kõige enam vaadatud otsingusõnu, popkultuuri meeme, poliitilisi sündmusi, muid päevapoliitilisi pilte.

Teosega püütakse rõhutada, et tegelikult on päris oluline, et sotsiaalmeedia uudisvoogudes ilmuvad kõrvuti pildid Tõredast Kassist (Grumpy Cat), Kambodža kodusõjast (1967–1975), Beyoncést ja lühendist LOL (laugh out loud). Kas meie mõtlemist ja eneseväljendust mõjutab rohkem LOLi igapäevane kasutamine või selguse otsimine ohvriterohketele sõdadele?