Kolm korda elagu Karu! (Kes? Ei saa aru?)

Alan Alexander Milne "Karupoeg Puhh". Tõlkinud Harald Rajamets, inglise keelest tõlkinud Valter Rummel. Värsid tõlkinud Harald Rajamets. 248-leheküljeline tavaformaadis ja kõvas köites raamat ilmus kirjastuselt Eesti Raamat 1968.aastal. Kaanekujundus Ede Peebo. Illustratsioonid Ernest H. Shepard Foto: Raamat

Ühel varakevadisel päeval astus Haapsalu lasteraamatukogu uksest sisse väljapeetud moega härrasmees ja küsis raamatut maailma suurimast filosoofist. No nüüd paneb proovile! Mõtlesin «kiirkäigul», kas pidada Platonit Hegelist suuremaks ja kellest ülepea meie fondis raamat olla võiks? Küsija ent naeratas mõistvalt ja andis vihje. Ta tsiteeris … karupoeg Puhhi!

Puhh on nagu suvi, paljas mõte temale toob hinge sooja tunde ja näole naeratuse. Ehkki jah, ühes peatükis ajab lund kuuse alla hange, tidili-pomm, teises jällegi muudkui sajab ja sajab kolmandas tormab ja tormab. Meeleolu on ent läbivalt selline, et «iga puu ja põõsas lehib, lipelgas mul tiibu vehib ni-na-ees».

Kui ilmus Kivirähki «Oskar ja asjad», siis ohkasime kooris, et oi kui õnnetud ja üksildased need uue aja lapsukesed küll on. Mis Christopher Robin siis 90 aastat tagasi teisem oli! Ka temal polnud mängukaaslasi, kui ema, isa ja hoidja välja arvata. Oli ta õnnetu? Kindlasti mitte. Muuseas, nagu Oskargi, kui ta maal olles köitva mängu leiutas. Christopher Robinil olid tema mänguasjad, Saja Aakri Mets, palju oivalist vabadust ja fantaasia käivituski. Puhhi Maja puuõõnsuses oli tõepoolest olemas ja seda jagas karu lahkelt oma poisiga. Teised majad olid puu otsas, ühel oksal magamistuba ja järgmisel elutuba. Oh seda õnnetust, kui aednik söögitoa maha saagis! Murest, et tema päikesekella juurde hakkab ülemäära rahvast voorima, kaevas laps elevantside püüdmise lõksu ja püüdis kinni naabruses elava farmeri jala. Oli piinlik!