Michel Houellebecqil ei ole stiili

Michel Houellebecq ütleb selle teosega nii palju, et võib jääda sõnatuks. Foto: Corbis/Scanpix

Michel Houellebecqi iseloomustavad nähtused, mis teiste tema kaasaegsete prantsuse ametivendadega sugugi seostuma ei kipu. Katastroofiline soeng, ülemaailmne müügiedu, islamivastane hoiak, avalik alkoholisõltuvus, loojarolli minimeerimine, rahanõuded kirjastustele, raugematu emaviha, suhtlus uussektidega, vaid kolm tema loomingut käsitlevat doktoritööd Prantsusmaa ülikoolides, kohutav rõivavalik ning panoraamsed romaanid, mis pole isegi mitte päevakajalised, vaid aimavad reaalsust  lausa ette – kõik see asetab ta prantsuse kirjanduselus täna teistest eraldi.

Lisaks on üks leitmotiiv, mis kipub korduma arvustusest arvustusse, jutusaatest jutusaatesse, ja mis Prantsusmaal, stiilimeistrite kodumaal par excellence, kõlab kui hullumeelne, ennenägematu kohtuotsus: Michel Houellebecqil ei ole stiili. Kord sõnastatakse seda nii, et Houellebecq on «hea sotsioloog, aga halb kirjanik», kord, et tal on «täpne silm, aga halb käsi», kord loodetakse, et ehk teevad temast hea kirjaniku tõlked, kord aga räägitakse lihtsalt «nullstiilist», «tühjast stiilist», «lamedast stiilist».

Ja ometi paistab just siin olevat peidus see miski, mis tema teostes nii paljudele 21. sajandi lugejatele ikka veel reaalset kirjandusekogemust pakub. Neidsamu moodsa ühiskonna tahke sektikultustest seksturismini, new age’ist kvantfüüsikani ja geenitehnoloogiast islamiterrorismini on ju kujutanud nii paljud teised kirjanikud. Midagi peab Houellebecqi juures olema teistmoodi. Mis on see «stiil», mida Houellebecqil ei ole?