Eesti viimase timuka töö jäi pooleli

«Aednik». Foto: Kaader filmist

Ervin Õunapuu on ikka provotseerinud. Nüüd portreteerib ta 20-minutilises uskumatus dokumentaalfilmis meest, kes võrdleb oma ametit aedniku omaga – sellega, kes koristab aiast risu ja eemaldab vääralt kasvanud puid.

Ausalt, Ervin, ma tõesti ei tea, kuidas tuleks sellest filmist rääkida. Kui kohe välja öelda, et peategelaseks on Eesti viimane…, tormavad kõik ekraani juurde, aga film kui selline kaotab minu meelest – ootamatuse aspektist. Kui ei ütle ja ajame ümmargust juttu, ei viitsi jälle keegi seda lugeda ja tõenäoliselt ka filmi vaadata.

Jah, dokumentaalfilm viimasest riiklikust hukkajast, kõrgeima karistusmäära täideviijast. Vereliini timukas. Saladuste valdaja. Et lühidalt ja selgelt. Saladus jääb niikuinii.

Seega tuleb siis Eesti viimane… timukas veerandsajandi järel korraks kodumaale, et pihtida, anda Eesti Rahva Muuseumile üle asjakohane reliikvia ja manitseda Eesti rahvast – see kõlab nii uskumatult, isegi absurdselt, et tekib küsimus: ega see müstifikatsioon ei ole?

(Vaikib.)

Kuidas te sellise meheni jõudsite?

Vastused nendele küsimustele ohustaksid mitme riigi julgeolekut, aga niipalju võin siiski öelda, et kohtusin Aednikuga esmalt Jeruusalemmas, siis Ammanis. Initsiatiiv oli temapoolne, tema maksis ka kõik kulud. Aednik resideerub ühes Lõuna-Euroopa riigis.

Mis teid Aedniku isiku puhul huvitas? Miks pidasite vajalikuks tema üsnagi ehmatavat sõnumit filmi kaudu levitada?

Mind huvitavad inimeste lood. Ma ei mäleta, kes ütles, et iga inimese elu on film või romaan, vaja see ainult kirja panna või üles võtta. Aednik tegi mulle ettepaneku, millest ma ei saanud keelduda – minust sai tänu temale mitme saladuse valdaja. Ja saladused on mind alati huvitanud.

Sõnum ise kõlab üpris apokalüptiliselt.

Tegelikult on ju sõnum lihtsamast lihtsam: vana mees kaotas erialase töö ja oli sunnitud seda otsima välismaal. Nüüd teeb ta sedasama tööd võõrsil, kuigi võiks teha ka kodus. Maailmas on mitmeid riike, Ameerika Ühendriikides osariike, kus aednikuamet on au sees...

Kuidas võiks Aedniku lugu vastu kajada tänapäeva Eestis?

Hm, vaadake, siit edasi läheb keerulisemaks – ma ei tea, kas inimesed on sellisteks asjadeks valmis, sellepärast jätsin palju materjali filmist üldse välja. Aednik oli ju hingekarjase õigustes vahendaja, ta saatis inimesed Taevasesse Jeruusalemma ehk paradiisi, öeldes saatesõnad: «Armas hing, ma tapan sind igavesse ellu! Naudi seda.»

Postimehe kino näitab «Aednikku» 9.–12. juunini.