Pööningtants... põle(ta)v tants

Eve Andre-Tuga «Endast väljas». Foto: Kaur Ilves

Pööningutantsu egiidi all toimusid tantsuetendused viimast korda neli aastat tagasi, kuigi koreograafina on noored estoonlased kätt (või jalga) proovinud ka vahepealsetel aastatel, ikka põgusalt, ühe-kahe õhtu piires. Nagu seegi kord, mil «Pööningtantsu» (ka «Burning Dance» – põle(ta)v tants) raames etenduvaid koreograafilisi etüüde on võimalik näha kahel õhtul.

Õhtu avanud rahvusballeti juht Toomas Edur nentis, et sellised üritused on maailma balletitruppides soositud: tantsijatele antakse võimalus end proovile panna ka lavastajana, et leida uusi ballettmeistreid või pakkuda lihtsalt hoopis teistsugust kogemust. See põhimõte oli kesksel kohal 20. sajandi alguse saksa väljendustantsus, eriti Rudolf Labani ja Mary Wigmani stuudiotes.

Kuigi igast tantsijast ei saa veel koreograafi, on loomingulise mõtte arendamiseks vaja katsetada, kuidas valada ideid kehalisse vormi. Sama põhimõte oli ka Estonia püsiva tantsutrupi asutajal Rahel Olbreil, kes pani trupi koolituskavasse nii improvisatsiooni kui ka tantsijate omaloomingu, et «tantsijad ka mõtlema õpiks ja mitte ainult oma keha tantsuks ei kasutaks, vaid ka ajusid», nagu ta oma mälestustes selgitas. Esimene Estonia tantsijate omaloominguõhtu oli teatri kavas 1929. aastal.