Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2018/01/31/7531237t1h6293.jpg)
/nginx/o/2016/06/10/5496049t1h8930.jpg)
Andres Noormetsa lavastust «Othello» Vanemuise teatris kannab Shakespeare’i üks põhiteemasid – näivus ja tegelikkuse ebakindlus. Samade teemadega, välise ja näivusega, tegeleb ka Teater NO99 «Pööriöö uni», kus tõlgendusvõti on samuti väga tänapäevane, lihtsustatult öeldes selfikultuur, mille lavastuslik lahendus on filosoofiliselt elegantne. Pärast nende kahe lavastuse nägemist võib juba rõõmu tunda Shakespeare’i aastast, mis on toonud lavale kaks kontseptuaalselt tugevat Shakespeare’i tõlgendust.
Vaatasin hiljuti üle Kaarin Raidi 2002. aasta «Onu Vanja» telesalvestuse, kus Andres Noormets mängis elus pettunud maa-arst Astrovit, tehes seda mingi koomilise ja võõritava hoiakuga, kuid ometi läbielamisteatrina. Ei saagi aru, kumba on rohkem, kas oma tegelase üle naermist või tema traagikat. Samasugust hoiakut on tunda ka Noormetsa viimastes klassikalavastustes «Kolmes ões» ja «Othellos». Väliselt justkui veiderdatakse, kuid sisimas on asi ülimalt tõsine. Või siis vastupidi. «Othellogi» pöörab ette kord ühe, kord teise näo.