«Othello» – näivuse tragöödia

Vaba kehakeel: Cassio (Andres Mähar, vasakult), Desdemona (Liis Laigna) ja Othello (Jim Ashilevi).

FOTO: Maris Savik

Andres Noormetsa lavastust «Othello» Vanemuise teatris kannab Shakespeare’i üks põhiteemasid – näivus ja tegelikkuse ebakindlus. Samade teemadega, välise ja näivusega, tegeleb ka Teater NO99 «Pööriöö uni», kus tõlgendusvõti on samuti väga tänapäevane, lihtsustatult öeldes selfikultuur, mille lavastuslik lahendus on filosoofiliselt elegantne. Pärast nende kahe lavastuse nägemist võib juba rõõmu tunda Shakespeare’i aastast, mis on toonud lavale kaks kontseptuaalselt tugevat Shakespeare’i tõlgendust. 

Tellijale

Vaatasin hiljuti üle Kaarin Raidi 2002. aasta «Onu Vanja» telesalvestuse, kus Andres Noormets mängis elus pettunud maa-arst Astrovit, tehes seda mingi koomilise ja võõritava hoiakuga, kuid ometi läbielamisteatrina. Ei saagi aru, kumba on rohkem, kas oma tegelase üle naermist või tema traagikat. Samasugust hoiakut on tunda ka Noormetsa viimastes klassikalavastustes «Kolmes ões» ja «Othellos». Väliselt justkui veiderdatakse, kuid sisimas on asi ülimalt tõsine. Või siis vastupidi. «Othellogi» pöörab ette kord ühe, kord teise näo.

Vanemuise «Othellos» on tehtud ülimalt poliitiline näitlejavalik, nimelt kehastab peategelast Eesti ainus mustanahaline näitleja Jim Ashilevi. Shakespeare’i näidendi algset rassismi on aktualiseeritud, Jago viha Othello vastu mõjub brutaalselt, ehmatavalt. Esimese vaatuse põhjal võiks lavastust tõlgendada rassismikriitikana, lisaks on Noormetsa «ülekirjutusse» pikitud päevakajalisi sõnamänge.

Tagasi üles