Loe, miks Andres Mustonen arvab, et ta oskab kummituste keelt

Andres Mustonen Foto: Eero Vabamägi

Hortus Musicuse kunstiline juht Andres Mustonen ütleb «tere» asemel, et on loobunud heliplaate salvestamast, sest seda ei ole mitte kellelegi vaja. «Meil on nii palju erinevaid kanaleid, kust alla tõmmata, laadida ja osta ning kus kõik on olemas. Lisaks ei ole enam sellist asja, et sa lähed ja oled ühes maailmas korraga. Inimene tahab kogu aeg vaheldust ja vahetada. Kontsentreeritud olekut ei ole.» 

Kohtumispaigaks dirigendiga on ikka vana hea Väravatorn, mis vanamuusikaansambli koduks olnud mitukümmend aastat. Dirigendihärra hilineb ja oma kompsudega teisele korrusele jõudes teatab, et tal on aega ainult pool tundi, muidu jääb lennukist maha. Alles ta välismaalt tuli ja nüüd vaja jälle minna. «Ma olen ikka siin kodus ka. Aga see on tõsi, et reisimist on palju. Pealegi on minul ju kaks maad, Eesti ja Iisrael. Eesti on Maarjamaa, see on mu ema. Iisrael on pojamaa, see on meie vaimsus, need kokku moodustavad täiusliku harmoonia, ema armastuses ja poja usus, kus kõik olemas,» ütleb ta.

Mustonenilt ei ole vaja eriti midagi küsida. Ta räägib ise kõigest sellest, mis parajasti hingel. Praegu on oluline 16. juunil algav kuues Hortus Musicuse suvefestival «In Horto Regis». «See leiab aset ju suve kõige ilusamal ajal. Inimesed tulevad siia erilise tunde ja erilise olekuga. Minu jaoks on oluline küsimus, kas kunst sünnib jalgpallistaadionil või seal, kus indiviidid saavad aru, mis toimub, ja algab suhestumine. Ma ei ole suurte kontsertide vastu, aga hindamine ja mitmekesisus toimub ikkagi sisemise kvaliteedi järgi. Siin Väravatornis ja Taani kuninga aias tekib selline spirituaalne õhkkond. Kuigi pea kõikjal mujal on kommertsiaalsus. Mulle ei meeldi elu, kus kõik on odav. Ennekõike just hingelises mõttes. Aga siin majas ei ole midagi odavat. Siin toimub tugev vaimne, muusikaline ja uurimuslik tegevus.»

Kunagi, kui ansambel siia kolis, oli teistmoodi. «Mis siin oli? Siin oli bardakk. Igasugused jurakad olid siin. Asotsiaalid ja nii. See oli ju korterelamu. Ärgem unustagem, et siin on sajandite jooksul igasuguseid ähmaseid tegevusi harrastatud. Inimesi maetud keldrisse, ja siin on ju kaevud, mis muidugi tänaseks on puhastatud. Eks see on jätnud siia majja sellise oma tunde sisse,» arutleb ta.

Vanadel aegadel juhtus Väravatornis igasuguseid lugusid. «Nende kummitustega on niimoodi: kui mõni vend on öösel siia jäänud, on kuulnud hääli, näiteks kobinaid. Aga eks need võivad olla ka tuulest ja vaikusest. Enam muidugi õhtuti sellist päris vaikust polegi, et midagi kuulda saaks. Keegi meile otseselt trepil vastu tulnud ei ole. See kõik on legendiks saanud. Mina neid tõsiselt ei võta. Mina usun inglitesse ja vaimudesse, aga mitte sellesse, et peab siin ühe koha peal kokutama.»

Pakun välja, et äkki need kummitused ei saa siit minema, on jäänud vangi. Mustonen purskab  naerma: «No aga tule ja ütle siis, ja ongi kõik, leiame lahenduse. Mina olen väga avatud ja oskan kõiki keeli, ka neid, mida ei räägita. Tegelikult viisime muidugi siia kolides läbi pühitsemise. See, millest enne rääkisin, oli ju kõik õhus. Seda õhku oli vaja puhastada, ennekõike meie endi vaimse puhtuse pärast. Mitte et oleksime fanaatilised pühitsejad, aga kummitamine lõppes ja see mõjus meile kõigile hästi.»

Mustonen vahetab teemat ja viib jutu hoopis äsja Tallinnas esinenud Queenile, kuigi ise kontserdile ei jõudnud. «Vot see on ikka bänd, ma olin maoli maas, milline kreatiivsus. Täna tuleb juba öelda, et kõige ägedamad vennad – Freddie, Hendrix, Prince – on surnud. Kuidas me saame nõuda, et inimesed kuulaksid, kui on näha, et laval olevad inimesed ei huvitu sellest, mida nad teevad? Popmaailmas on mõeldamatu, et sa ei huvitu sellest, mida teed. Jääd kohe vahele, sind naerdakse välja. Aga akadeemilises maailmas võid igasugust tsirkust teha. Mängid tuima näoga ja arvad, et oled õudselt tõsine muusik. Miks see siis saalis olevat kuulajat huvitama peaks? Me kõik vaimustume nendest inimestest, kes on ise millestki vaimustunud. Ükskõik, mis alal,» ütleb dirigent.