«Warcraft» ei vääri filmi nime

«Warcraft» Foto: Kaader filmist

Mind valdavad segased tunded. Vahetult pärast «Warcrafti» vaatamist olin filmi suhtes üsna leebelt meelestatud, sest kõrgete ootustega ma seda vaatama ei läinud, kuid mida enam kinosaalist kaugenesin, seda kurjemaks ma filmi peale muutusin. Nii väga oleksin tahtnud, et film oleks natukenegi filmi mõõtu olnud. Aga praegu ma ütlen, et see asi, mida mulle kaks tundi kinosaalis serveeriti, see pudru ja kapsad, ei vääri filmi nimegi. See oli kurat teab mis, mingi arusaamatu audiovisuaalne näpuharjutus.

Alustan siiski positiivse poole pealt. Hoolimata sellest, et «Warcrafti» filmi üldmulje on niisugune, nagu oleks amatöörist arhitekt püüdnud oksaraagudest Sixtuse kabelit ehitada, hoolimata sellest, et film tervikuna on nagu mingi suvalistest tükkidest kokkuklopsitud vile sara, on näitlejad siiski teinud sellist tööd, mida nad ei pea häbenema. Enamasti on nii, et kui film on halb, siis paistab see silma ka karjuvalt halva näitlejatööga, kuid kui selles linaloos üks positiivne asi on, siis see on näitlejate ansambel ja nende töö. Tegelased on usutavad, nad ei mängi üle ega jookse lati alt läbi, casting on korralik ja näitlejad oma ülesannete kõrgusel. Veel võiks kiita tiimi, kes vastutas eriefektide eest ja tõi vaataja ette loitsude visualiseeringu ja orc’id, ka draenei’d olid efektsed. Aga kostüümid, lokatsioonid, stsenaarium, montaaž – see kõik on puhas haltuura.

Kaader filmist. Foto: Kaader filmist