Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/06/15/5513931t1h10f3.jpg)
Martin Pistoriuse jutustus «Nähtamatu poiss» on üks neist lugemistest, mis avab akna senitundmatusse maailma, mis seisab siinsamas meie kõrval. See ei ole sugugi kaunis maailm. See on ratastooli aheldatud kõnevõimetu noormehe elu, kes hakkab oma koomalaadsest seisundist üles ärkama. Milline on aga elu, kui oled oma kehas vangis, ei ole võimeline end väljendama, sind koheldakse kui ebameeldivat inimvaret.
Hooldajad kutsusid Martinit küll imbetsilliks, rämpsuks, sitavareseks ja kuradi eesliks. Teda sunniti oma okset sööma, teda kasutati seksuaalselt ära. Mismoodi aga säilitada inimlikkus ja kaastunne olendi suhtes, kes näib elava laibana oma väändunud käte ja voolava ilaga, kes pealtnäha ei mõtle, ei tunne, ei suhtle… Aga üks hooldaja otsustas teisiti suhtuda – hakkas Martiniga suhtlema nagu inimene inimesega, äratades sellega poisi üles. Ta aitas tuvastada, et noormees saab aru ja talle tutvustati suhtlemisprogrammi, mis reageeris pealiigutustele ja mille abil asus Martin maailmaga suhtlema. Ja mitte ainult – tal oli ka omalt poolt sellele maailmale nii mõndagi anda. Ta osutus andekaks arvutitehnoloogiks, hakkas selles vallas tööle, armus ja abiellus. Ja kirjutas selle raamatu, mis nii raputab kui ka rõõmustab.