Ehkki muuseumil oli õnn omandada pärast Tarbeklaasi tegevuse lõppemist ja ettevõtte omanikuvahetust suur osa eri aegade tootenäidistest ja jupike tehasesisest arhiivimaterjali, vajati aega sellest terviklikuma pildi kujundamiseks. See tähendas muuhulgas pikemat keskendumist just esemelise poole täiendamisele. «Meil oli olemas küll tugev tuumikkehand, kuid puudu nii mõnedki olulised iseseisvad tooted või osad terviklikest seeriatest. Muidugi tekkis teemasse süvenemisel aina uusi teadmisi, otsi, millest haarata, ja seeläbi ka vajadusi,» räägib muuseumi direktor, disainiajaloolane Kai Lobjakas. «Meie enda jaoks on kõige hõredam just Tarbeklaasi algusperiood, 1950. aastad. Kohati oli ka seeriatest üht-teist puudu, olulisi komplekte oleme tükkhaaval koondanud, et klaashaaval seeria kokku saada.»
Küllap on palju kodusid, kus Tarbeklaasi esemed sektsioonkapi pimeduses konutavad. Lobjaka sõnul on õnneks tänapäeval juba päris palju kirglikke kogujaid, kes Tarbeklaasi hindavad ja esemeid päevavalgele toovad. «Viimastel aastatel on hinnad kõrgemad. Just tänu kogujatele on oluline hulk esemeid leitud ja säilinud, tänu mitme suurepärase koguja lahkusele on ka näitus olulist täiendust saanud ning on olnud võimalus ka muuseumi enda kogu mõningal määral täiendada,» lisas Lobjakas.